Evelyn Kaldoja: Trumpi kritiseerides ei saa ise latti alla lasta

Evelyn Kaldoja. Foto: Postimees

Tunnistan, et pidin endas maha suruma tungi õelutseda, kui sattusin hiljuti vestlusse ühe inimesega, kes rõõmustas Donald Trumpi üle ja pidas probleemiks CIA mahitatud homode vandenõu. Ja hirmu, kui rääkisin teisega, kes lootis, et Trump paneb palju inimesi vangi, kõigepealt USAs ja siis siin. Kõige tipuks raiskasin aega Facebooki-vaidlusele kolmandaga, kes oli veendumusel, et meedia pisendas USA presidendi inauguratsioonile tulnute arvu.

Ainus lõpuks sõnelemishimu pärssinud mõte oli arusaam, et Trumpi üle ei pea vaidlema. Tema tegevus presidendina tõestab end ise. Ja seni tasuks irratsionaalseid tunge alla suruda pigem tema vastastel.

Näiteks keskendumist triviaalsele. Mis tähtsust sellel on, kui palju inimesi Washingtoni kogunes? See pakkus korraks parastamisrõõmu, aga ei vääri vaidlust vandenõu uskujatega. Nagu on tobe teoretiseerida, et Melania Trump on oma mehe jaoks vaid objekt. Kehakeele analüüs kõlab ebateaduslikult ja vaba naine võib oma suhtes olla, kes ta tahab.

Või tavapärase praktika kontekstita ülespuhumist. Inauguratsioonipäeval tänitati, miks vastne esileedi eelkäijale kingituse viis. Hiljem selgus, et ka Michelle Obama viis kingituse Laura Bushile. Mõni osatas, et miks Trump vallandas Barack Obama poliitilised suursaadikud. USAs ongi paljud ametnikud poliitilise taustaga ja lahkuvad võimuvahetusega. Jah, seekordsed ruumide vabastamist nõudnud kirjad kõlasid jõhkralt.

Aga ega Obama jälgedes ses asjas ka just lilled kasva. Esimest korda presidendiks saades vallandas ta oma poliitilisele valikule ruumi tegemiseks USAd NATO juures esindanud tippklassi karjääridiplomaadi nii, et tolle lapsed ei saanud käia isegi lõpuni eeldatud kooliaastat Brüsselis.

Või end tolerantseks nimetajate jätkuvat ebatolerantsust isegi kompromissihuviliste inimeste suhtes. Laupäevasele naiste marsile tahtsid Trumpi vastu protestima tulla ka abordivastased feministid, korraldajad neid sinna ei soovinud. Tundub, et teatud seltskonnale on abort samasugune positiivne tegu ja hea asi iseeneses nagu kõva käe himustajatele surmanuhtlus. Üheks keelajate eestkõnelejaks oli Lena Dunham, kes vähemalt minu silmis nullis sellega kõik vabandused oma detsembrikuise rumaluse eest, kui teatas, et kahetseb, sest tal pole oma abordilugu. Kõlab nagu suurepärane ekstremistide fandango-partner Tony Tinderholtile. Too Esindajatekoja liige pani just ette, et aborti teinud naised peaksid seaduse ees olema mõrvarid. Viiendat korda abielus poliitiku hinnangul paneks see naisi seksi vastutustundlikumalt suhtuma.

Me peaksime muretsema, et juba on lubatud keskkonnaohtlikku torujuhet üle indiaanihaudade, uut hoogu Iisraeli uusasundustele ja Venemaale Ukraina sanktsioonidest loobumist tuumarelvastuse vähendamise lubaduse eest. Ainus viis laiamisest ja passiiv-agressiivsusest tiinet õhku taas konstruktiivseks jahutada on alustada iseendast.