Veiko Lukmann: kapist välja, konservatiiv!

Homoseksuaalid suudlemas. Pilt on illustratiivne Foto: SCANPIX

«Minu arvates on täiesti okei mitte olla kooseluseaduse vastu ja samal ajal pidada end jätkuvalt konservatiiviks,» kirjutab Veiko Lukmann (IRL).

Vaidlus sai alguse sellest, et mina, kes ma pean ennast pigem konservatiiviks, väljendasin sõbrale seisukohta, et mul ei ole midagi selle vastu, kui samasooline paar mõistlikel tingimustel oma kooselu saab registreerida. See ei puuduta kuidagi mind ega minu perekonda ega halvenda kellegi heaolu. Kui see toob osale kaaskodanikest, kes on teistmoodi sündinud, parema enesetunde, ei näe ma mingit põhjust, miks see peaks mind häirima. Ja ei häirigi.

«Meie väärtussüsteemis ei saa kooseluseaduse toetaja olla konservatiiv, vähemalt usutavalt mitte,» väitis minu sõber vastu ja tõi selle tõestuseks ka umbes aastataguse sotsioloogilise uuringu, kus inimestelt küsiti, kellena nad määratlevad end maailmavaateliselt ja kuidas nad suhtuvad teatud polariseerivatesse teemadesse. Siis pandi need kokku ja saadi teada, kuidas ühed ja teised suhtuvad erinevatesse küsimustesse. Millises järjekorras oli küsitud, ma ei tea, aga olen veendunud, et polariseerivas konteksis küsimine mõjutab filosoofiat mitteõppinud inimese arusaama maailmavaateliste mõistete tähendusest. Samuti väärab see enese paigutamist ühte või teise maailmavaatelisse «kasti».

Kuna vaidlus ei leidnud lahendust, õhutas sõber (muigega suunurgas) mind otsima inimesi, kes on konservatiivid ja kellel pole midagi kooseluseaduse vastu. Otsisin ja leidsin mitu tükki. Minu meetod oli järgmine – kõigepealt küsisin (varem teadaolevalt konservatiivilt), kelleks inimene ennast ise peab ja alles siis seda, kas tal on midagi kooseluseaduse vastu. Valim oli väike ja suunatud, teadusmetodoloogiliselt selgelt ebapiisav, aga vastused lisasid kindlust, et seda teksti kirjutada.

Kahjuks olen teada saanud, et esimene küsimus kohutab inimesi ja isegi, kui nad tahaksid alguses öelda, et nad on «konservatiivid» või «pigem konservatiivid» (vähemalt paar aastat tagasi nad nii arvasid), siis ei julge nad seda enam eriti öelda, sest sõna «konservatiiv» on ka nende jaoks viimase aja karmides poliitilistes tuultes ümberdefineeritud ja laengut muutnud termin. Esitanud oma kaks küsimust ja avanud küsitluse tagamaa, sain vastuseks kergendusohkeid ja juba lihtsama ülestunnistuse, et end peetakse jätkuvalt konservatiiviks. See on julgustanud mind kinnitama, et minu arvates on täiesti okei mitte olla kooseluseaduse vastu ja samal ajal pidada end jätkuvalt konservatiiviks.

Epiloog

1. Selle erakonna intensiivne tegevus, kelle nime ma ei taha nimetada, on viimase paari aasta jooksul kaaperdanud hulga inimeste, ka mitmete minu sõprade käest termini «konservatiiv», muutes avalikus ruumis selle tähendusvälja. Ma ei ole sellega nõus. See sõna kirjeldab palju rohkemat ja ühiskonna seisukohalt oluliselt fundamentaalsemaid põhimõtteid.

2. Millisest printsiibist lähtuksin, kui kooseluseadus oleks minu otsustada? Isiklikust vaatepunktist kodanikuna (näiteks rahvahääletusel) oleksin poolt, aga ühiskondlikust vaatepunktist (näiteks seadusandjana) venitaksin, sest see pole teema, mida ühiskonna enamiku vastasseisust hoolimata jõu ja otsitud põhjendustega läbi suruda. Inertsi ja rahva tahte vastu minek sellises küsimuses on rumal ja (mittekonservatiivne) viis ühiskonda juhtida.

3. Kas kooseluseaduse küsimus on Eesti jätkusuutlikkuse puhul oluline teema? Ei ole.