Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Liina Pääbo: Eestis jäetakse tähelepanuta töötajad, kellel on ajutine terviseprobleem

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mees karkudega
Mees karkudega Foto: SCANPIX

Olukorras, kus Eestis on töötajaid puudu ja olemasolev töötajaskond vananeb, on oluline, et ei jäetaks tähelepanuta ka neid töölkäijaid, kellel on vaid ajutine terviseprobleem, kirjutab MTÜ Tööfüsioteraapia juhataja ja tööfüsioterapeut Liina Pääbo.

Möödunud aasta keskel alanud töövõimereform on vajalik, aga kui meie eesmärgiks on terve töötajaskond, tegeleb see laiemat pilti vaadates vaid jäämäe tipuga. Reformi pandud meeletu töö demonstreerib mentaliteeti, mille puhul hakatakse probleemiga intensiivselt tegelema alles siis, kui tulekahju on käes. Öeldakse, et gramm ennetust on väärt sama palju kui kilo ravi ja see kehtib ka töövõime puhul. Praegu jäetakse Eestis tähelepanuta töötajad, kellel on ajutine terviseprobleem, mis ilma õigeaegse ja vajaliku abita võib muutuda püsivaks.

Ennetuse kolm tasandit

Ennetuse võib jagada kolmeks. Esmane tasand tegeleb peamiselt tervete töötajatega, töökeskkonna ohutegurite kaardistamise ja muude tegevustega, et välistada probleemid juba eos. Teise tasandi ennetuse eesmärk on juba tekkinud probleemid võimalikult ruttu lahendada, näiteks kui töötajal on ilmnenud äge terviseprobleem, peaks sellega kiiresti tegelema, et tervis taastuks ning olukord ei muutuks krooniliseks. Kolmandal tasandil aidatakse inimestel toime tulla juba krooniliseks muutunud terviseprobleemi või väljakujunenud puudega.

On selge, et mida varem terviseprobleemidega tegeleda, seda tulemuslikum on see inimesele, aga ka odavam riigile ja tööandjale. Töövõimereform koos tööalase rehabilitatsiooniga paigutub aga kolmanda tasandi ennetuse tegevuste hulka, millega alustatakse ennetuse mõistes hilja. Kahtlemata on seegi tasand väga oluline, kuid ressursimahukas ja keeruline. Lihtsam ja mitu korda odavam on ennetada krooniliste probleemide teket, olgu selleks näiteks selja- või kaelavalu või muud haigused, mis moodustavad suure osa töötajate probleemidest.

Üldiselt käivad paljud töötajad terviseprobleemiga esmalt perearsti juures ja sealt lähevad edasi taastusravisse. Teise variandina avastab probleemi tervisekontrolli käigus töötervishoiuarst. On palju töötajaid, kes saavad lühikese puhkuse järel ja koormuse vähendamise abil terveks, aga on ka väga palju neid, kes ei otsi abi ega saa töökoormust vähendada, mistõttu kujuneb neil välja krooniline probleem.

Liiga haige, et tööl käia, liiga terve, et teenuseid saada

Praegu on Eestis olukord, kus ajutise terviseprobleemiga töötaja jaoks puudub süsteemne abi, mis võimaldaks tööle naasta järk-järgult. Ka tööalane rehabilitatsioon sellist töötajat ei aita: teenuste saamiseks peab inimesele olema määratud puue, püsiv töövõimetus, osaline või puuduv töövõime. Ehk tekkinud on paradoksaalne olukord, kus selleks, et saada vajalikke tööfookusega teenuseid terviseolukorra parandamiseks, peaks probleem minema enne piisavalt halvaks, et töövõime oleks osaline või lausa puuduv. Ka Euroopa tööohutuse ja töötervishoiu agentuuri raporti kohaselt kuulub Eesti riikide gruppi, kus pole koordineeritud lähenemisi ega riiklikku tuge tööle naasmiseks pärast haiguslehel olemist.

Võtame eeskuju teiste riikide kogemustest

Kuidas aga tegeleda süsteemselt kõigi kolme ennetustasemega ning aidata sealjuures ajutise terviseprobleemiga töötajaid, keda ähvardab oht jäädagi haiguslehtede võtmise ja töötamise vahel pendeldama? Häid mõtteid saame nii Suurbritannia, Soome kui ka teiste riikide kogemustest.

Soomes toimib lisaks väga heale esmasele ennetusele 30 päeva reegel, mis kohustab tööandjat teavitama töötervishoiuspetsialiste enne, kui töötaja on olnud haiguslehel 30 päeva. See võimaldab hakata varakult olukorraga tegelema, et töötaja saaks kiiresti tööle naasta.

Suurbritannias on süsteem sarnane: kui töötaja on rohkem kui neli nädalat töölt eemal, võidakse ta suunata tööks valmisoleku (Fit for Work) teenusele, mille käigus koostatakse individuaalne tööle naasmise plaan. Lisaks töötajale on sellesse kaasatud tööandja, töötervishoiu- ja tervishoiuspetsialistid. Hea koostöö eelduseks on töötaja ja tööandja aktiivsus ning juhtumikorraldaja või koordinaatori olemasolu, mis tagab kommunikatsiooni toimimise ja protsessi sujuvuse.

Tööle naasmine kui võtmetähtsusega tegevus

Kindlasti on üks oluline osa tööle naasmise programmist töökeskkonna ja tööülesannete hindamine, lähtuvalt töötaja töövõimest. Näiteks kui 49-aastane Mati, kes on laotöötaja, tahab pärast põlveoperatsiooni minna tagasi tööle, kus on vaja raskusi tõsta ja kõrgustes töötada, peaksid spetsialistid hindama, mil määral ja mis ajaga saab ta tööle tagasi minna. Lisaks võib olla vaja tegeleda Mati üldfüüsilise võimekuse parandamise, liikumishirmu vähendamise, töötamise abivahendite või töökeskkonnakohanduste vajaduse hindamise, ergonoomiliste töövõtete õppimise ja muu sellisega. Tööle naasmise programmi käigus saaks ette näha Mati töökoormuse suurendamise järk-järgult; protsess võib kesta mõnest nädalast kergemate juhtumite puhul kuni mitme kuuni keerulisema tööle naasmise protsessi puhul. Kuid mis oluline: see peab olema juhitud, süsteemne ja tõendatud protsess, mis aitab nii töötajat kui ka tööandjat.

Selge on see, et Eestis on töötajaid puudu ja olemasolev töötajaskond vananeb. Oluline on saada toimima süsteem, mis aitab hoida ja taastada töötajate tervist. Vähemalt sama tähtis on panustada senisest enam esmasesse ja teisesesse ennetusse, et surve kolmandase ennetuse teenustele ja tegevustele oleks väiksem. Kuid nagu ikka, unustasime ennetuse.

Tagasi üles