Margus Tsahkna: kindel meel ja külm närv tagavad meie julgeoleku (65)

Margus Tsahkna
, kaitseminister, IRLi esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Tsahkna
Margus Tsahkna Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Suve lõpus Lääne-Venemaal ja Valgevenes toimuv suurõppus Zapad 2017 on järjekordne ilming Venemaa-poolsest Euroopa julgeolekuolukorra pingestamisest, kirjutab kaitseminister Margus Tsahkna (IRL).

Ameerika Ühendriikide uue ja vastuoluliste ütlemistega presidendi Donald Trumpi ametisse asumise eel on paslik anda objektiivne pilt meie kandi julgeoleku proovikividest. Sest alanud aasta tuleb kõike muud kui lihtne. Külm närv, selge mõtlemine ning otsustuskindlus aitavad meil sellest kõigest tervelt läbi tulla. Hirm ja muretsemine abiks ei ole, pigem vastupidi.

Suve lõpus Lääne-Venemaal ja Valgevenes toimuv suurõppus Zapad 2017 on järjekordne ilming Venemaa-poolsest Euroopa julgeolekuolukorra pingestamisest. Venemaa provotseeriv ja agressiivne tegevus on päädinud nii Gruusias kui ka Ukrainas otsese sõjategevusega. Pinget lisavad jõulised küber- ja propagandaoperatsioonid ja täiesti varjamatu soov lääne julgeolekuarhitektuur lammutada. Venemaa huvi on lõhestatud ja nõrk lääs ning sellel rindel ei sõdita ainult relvade, vaid eelkõige propaganda- ning infosõja vahenditega.

Sel aastal toimuvad Saksamaa ja Prantsusmaa valimised kujunevad Euroopa tuleviku suhtes määravaks, arvestades, et Brexiti läbirääkimised on selleks ajaks täies hoos. Libauudised ning lihtsustatud väärtuskonfliktide paiskamine avalikkuse ette muutub igapäevaseks. Poliitikast kui kompromisside kunstist on saanud primitiivsete konfliktide näitemäng, kus objektiivsele infole tuginev argumenteeritud arutelu on asendunud emotsioonidel rajaneva üldise establishment’i-vastasusega. Seepärast on valimistulemuste ennustamine ka küsitluste järgi muutunud tänamatuks tööks, kuna senised mustrid ei tööta. Brexit Euroopas ja presidendivalimised USAs on selle fenomeni kujukad näited.

Sõjalises plaanis on Venemaa juba pikalt eelisarendanud läänevastaseid võimekusi. Just Venemaa läänepoolset sõjaväeringkonda, mis asub meie ja seega ka NATO ning ELi idapiiri taga, on viimase kümnendi jooksul paigutatud nüüdisaegset relvastust – moodsaimad hävituslennukid, ründekopterid ja raketisüsteemid Iskander, Bal ja Bastion. Peale relvastuse, mille käitamine ei vaja suurt isikkoosseisu, on Venemaa suurendanud ka maavägesid, mille koosseis ulatub 100 000ni. Ainuüksi eelmise aasta jooksul suurenes sellesama läänepoolse sõjaväeringkonna isikkoosseis kolme uue diviisi loomisega 10 000 inimese võrra.

Suurõppus Zapad on selles laiemas raamistikus märkimisväärne mitmel põhjusel. Esiteks, on tõenäoline, et sel õppusel, nagu ka mitmel teisel ja sealhulgas eelmisel Zapadil 2013. aastal, kasutatakse oma stsenaariumis otseselt NATO-vastaseid ja agressiivseid elemente. Me ei saa ignoreerida seda, et üks suurriik harjutab süstemaatiliselt oma õppustel väikeste naabrite liitlastest äralõikamist ning sõjalise jõuga enesele allutamist. See peegeldab ilmekalt Venemaa juhtkonna meelsust ja hoiakuid, mis ei ole meie suhtes neutraalsed, rääkimata sõbralikkusest.

Teiseks, Venemaa viimaste aastate sõjalises tegevuses on märgata selget mustrit: tegevusi teiste riikide territooriumil valmistatakse ette õppuste kattevarjus. See oli nii Gruusias, Ukrainas kui ka viimati Süüria asjusse sekkumisel. Siin on meie naabri kaalutlus selge – Venemaa soovib oma tegelikke plaane maksimaalselt varjata, kuna adub, et tema peamine edulootus seisneb kiiruses ja teise poole üllatamises, mis sunnibki vägede koondamise päris eesmärke õppuste sildiga hägustama.

Kolmandaks, varasemad suurõppused on demonstreerinud Venemaa juhtkonna suhtumist relvastuskontrolli ja usaldusmeetmetesse, mida küll sõnades toetatakse, kuid praktikas rakendamist enamasti välditakse. Euroopa relvastuskontrolli reguleeriv OSCE lepe näeb ette rahvusvaheliste vaatlejate kutsumise õppustele, kus osaleb enam kui 13 000 võitlejat. Eelmisel Zapadil deklareeriti õppuse suuruseks napilt alla 13 000 inimese, mistõttu oli rahvusvaheline vaatlemine piiratud. Tegelikult osales õppusel mitmeid kordi rohkem inimesi.

Saab olema märgilise tähtsusega, milliseks kujuneb suhtumine relvastuskontrolli seekord ja kas Venemaa ja Valgevene lähenemises saab olema erinevusi. On märke, et Valgevene käitumine võib olla Venemaa omast erinev ja see peegeldub ka president Aljaksandr Łukašenka teatavas murelikkuses Venemaa käitumise suhtes. On laialdaselt teada, et Venemaa plaanib just sellesuviste õppuste ajal tuhandeid raudteevaguneid Valgevenesse transportida.

Selle arutluse tagamõte pole hirmu külvata. See on adekvaatne pilt olukorrast, mis peab muutma meid ja läänt tervikuna veelgi ärksamaks. Kaitseministrina võin kinnitada, et Eesti on ülimalt tähelepanelik ja jälgib oma piiride läheduses toimuvaid sõjalisi tegevusi pidevalt nii Venemaal toimuvate suurõppuste eel ja ajal kui ka üldiselt. See on töö, milles me oleme tasemel.

Jälgimisest üksi ei piisa. Astuda tuleb reaalseid samme, et ühelgi Venemaa otsustajal ei tuleks mõttessegi praktikas meie kaitset, sh kollektiivkaitset testida. Neid samme oleme juba astunud ja kui olukord seda nõuab, siis ei heitu me ka täiendavate meetmete kasutuselevõtmisest. Tänu sellele julgen kindlalt väita, et julgeolekuolukord on küll pingestunud, kuid Eesti on hästi kaitstud ja meievastane rünnak on tänu kaitse- ja heidutushoiaku tugevusele tulutu.

Käesoleva aasta kaitsekulud moodustavad 2,2 protsenti SKTst, mis on meie liitlastele selgeks sõnumiks, et me panustame oluliselt reaalse kaitsevõime arendamisse. Sellele lisandub uue valitsuse poolt kokku lepitud kaitseinvesteeringute programm, mis käivitub 2018. aastast.

Oluline on nii iseseisvalt kui ka koos liitlastega arendada reaalseid võimeid, mida vajadusel enda kaitseks rakendada. Vaid tegelik suutlikkus end kaitsta aitab hoida rahu ja stabiilsust ning edastab signaali, et meievastased avantüürid on kahjulikud.

Näiteks viime just praegu ellu möödunud suvel NATO Varssavi tippkohtumisel langetatud otsust, mille raames paigutatakse Balti riikidesse ja Poola liitlaste lahinguvõimelised pataljoni grupid. Poola on saabunud USA brigaad, Lätti ja Leetu tulevad vastavalt Kanada ja Saksamaa juhitud rahvusvahelised pataljoni lahingugrupid. Eestisse saabub üle tuhande liitlassõduri brittide juhtimisel, kes kinnitavad oma siinoleku ja võimekusega üht peamist sõnumit – rünnak Eesti vastu on automaatselt rünnak meie liitlaste vastu ning igasugused mõtted eraldada meid kollektiivkaitsest ei toimi. Ei toimi puhtpraktiliselt põhjusel, et liitlased on juba siin ja osalevad kohe meie ühises kaitses.

Liitlaste sõjaline kohalolek on täielikult kaitse otstarbel. Olenemata sellest, et liitlaste kohalolek peab heidutuse toimimiseks olema sõjaliselt võimekas, on nende siinoleku peamine põhjus siiski poliitiline. See on soov hoida rahu ja stabiilsust ning selle huvides vältida teise poole võimalikke väärarvestusi. Kuigi liitlaste maavägede kohalolek on avalikult kõige nähtavam osa, ei ole see sugugi ainus. Pingutame tõsiselt usutava kollektiivse kaitsevõime nimel merel, õhus ja küberruumis. Praeguseks oleme saavutanud pretsedenditult tugeva kaitsepädevuse, millesse panustame iga päev. Kollektiivkaitse tagab NATO liikmesriikide reaalsed võimed ja tegevusplaani. See eeldab meilt iseseisva kaitse saavutamiseks vajaliku reaalse, mitte paberile joonistatud võimekuse arendamist. Sõjalisi operatsioone suudavad läbi viia vaid üksused, mis on täielikult relvastatud, mehitatud, varustatud ja varudega tagatud.

Varustuse kõrval on võrdväärselt oluline mõtteviis ja Eesti inimeste panustamissoov. Tahe seista oma vabaduse eest on alus, millele toetub meie tegelik kaitsevõime. Meil on toimiv reservarmee, mis eeldab muuhulgas seda, et harjutame regulaarselt ja realistlikult üksuste teavitamist, kokkukutsumist ja muud kaitsetegevuseks vajalikku. Hiljutine lisaõppekogunemine OKAS oli esimene suur samm ja see ei jää kindlasti viimaseks.

Kõrvuti oma ja kollektiivsete võimete arendamisega peame olema valmis Venemaaga oma huvidest ja väärtustest lähtuvalt dialoogi pidama, et võimalikke valearusaamu või möödarääkimisi vältida. Kahesambalises lähenemises – ühelt poolt on kaitse ja heidutuse tugevdamine ning teisalt dialoog – oleme ka liitlastega kokku leppinud ning ise dialoogile kutsuvaid samme astunud. Tõsi, seni küll suurema eduta, sest dialoogiks on vaja siiski kahte osapoolt. Venemaa valmisolek arutada raskeid küsimusi, nagu näiteks Krimmi annekteerimine, on pehmelt öeldes kasin olnud.

Kuigi üldine julgeolekuolukord ei tundu ülemäära roosiline, arendab Eesti tugevat iseseisvat kaitsevalmidust ja liitlassuhteid ning meil ei ole põhjust muretseda.

Kommentaarid (65)
Copy
Tagasi üles