Tiit Hennoste: peavoolumeedia ja prillikivi

Tiit Hennoste Foto: Kristjan Teedema

Mis asi see peavoolumeedia siis on? Üks vaade on lihtne. Peavoolumeedia ongi tavaline ajakirjandus. See levib laialt, kirjutab paljudele olulistest asjadest ja hoiab püsti ühiskonnas üldiselt käivaid väärtusi. See kirjutab ausaid, objektiivseid, tasakaalus uudiseid ja vahendab eri arvamusi.

Ta väldib äärmusi, aga siiski ühendab suuremat osa ühiskonnast. Ja loomulikult ei ole see meedia ühtne kamakas. Tema sees võivad olla üksteisega teravalt vaidlevad alammeediad. Aga kõik nad jäävad peavoolu piiridesse.

Sellise ajakirjanduse kõrval on alati olnud alternatiivajakirjandus, milles valitsevad teised väärtused. Osa sellest kannab progressiivsuse märki, nagu avangard, feministid, gei- ja lesbikultuurid jms. Aga siia kuuluvad ka kloorijoojad, usuhullud, natsid jt. Kõiki neid ühendab äärmuslikkus ja tõrjutus või vähemalt tõrjutuse tunne.

Aga peavoolumeedial on omadus, mis on ka muudel peavooludel ühiskonnas. Sel ei ole tihti nime. See on lihtsalt meedia. Põhjus on lihtne. Selle meedia aluspõhimõtted on inimeste jaoks vaikiv norm. Loomulikkus, harjunud asi, mida ei tehta küsitavaks. Kui selles on kaldeid, siis peetakse neid juhuslikuks häireks. Ka juhuhäired masinavärgis on norm, mida on määratud ära hoidma seadused ja eetikakoodeks. Aga see pole kogu tõde.

Alternatiivmeedia üks oluline roll on teha ühiskonnas valitsevaid norme küsitavaks. Ja selleks tuleb neid norme kattev vaikus murda. Üks vahend on nimi, antud juhul peavoolumeedia. Teine vahend on negatiivsed konnotatsioonid selle nime küljes.

Loomulikult saab öelda, et peavoolumeedia normid on lihtsalt valed või sobimatud siin ja praegu. Seda näeb enamasti revolutsioonides, Eestis kas või perestroika ajal. Aga demokraatliku ühiskonna sees tähendab see teistmoodi kriitikat (Järgnevas on servapidi toetutud peavoolumeedia kriitikale, mis pärineb USA anarhistlikult mõtlejalt Noam Chomskylt).

Peavoolumeedia omanikud on korporatsioonid, kellele kuulub hulk meediaettevõtteid. Selle keskmes olevad väljaanded loovad agenda, mida peegeldavad temaga ühes voolus ujuvad väiksemad ettevõtted.

Omanikel on huve ka muudes majandusvaldkondades või poliitikas, mida nad soovivad oma meedia kaudu läbi viia.

Omanikud soovivad meedia kaudu teenida ennekõike maksimaalset kasumit, mis määrab edastatava info valikuid.

Peavoolumeedia saab suurema osa oma sissetulekust reklaamist. Sellega paneb ärimaailm ajakirjanduse vahendama uudiseid, mis peegeldavad tema väärtusi, mõtteviisi ja soove.

Peavoolumeedia vajab pidevalt infot. See seob teda tugevalt riiklike institutsioonide ja ärimaailmaga, kes on talle olulisimad infoallikad.

Peavoolumeedia oluline mõtteviis on anti-ideoloogia, mis arvestab inimeste hirmudega ja ehitab oma sõnumid võimalikule ähvardusele, vaenule jms.

Kokkuvõttes on peavool alternatiividele ebausaldusväärne meedia, mis loob ja kinnistab tegelikult valitsevat kallutatust ja varjab seda hoolega normaalsuse taha. Aga millal jõuab peavoolumeedia kui mõiste «laiade lugejamasside» teadvusesse?

Alternatiivmeedia väljaanded on pisikesed ja neil on kalduvus kiiresti sündida ja surra. On vaja, et sünniks tugev, püsiv ja piisavalt laia lugejaskonnaga alternatiivmeedia. Alternatiivmeediad kaklevad tihti omavahel, peavoolu lihtsalt eirates. On vaja alternatiivide järjekindlust ja ühes suunas liikuvat ühisrinnet. Eestis tampis minu arvates peavoolumeedia mõiste eestlastele pähe ennekõike Savisaare õukonnameedia, Kesknädal, Tallinna TV jm. Tema kõrvale astus ühel hetkel hoopis teisi väärtusi esindav sotsiaalmeedia.

Aga seegi pole kogu tõde. Alternatiivmeedia on liiga tihti ise kallutatud ega ärata sellisena usaldust. Tähtis on hetk, kui peavoolumeedia kaotab autoriteedi ka mittemarginaalide, sh meediaasjatundjate seas. Ainult üks märgiline hetk. See oli aastal 2010 president Ilvese poolt Tallinna reaalkoolis lendu lastud sõna tintla. See sõna tekitab ajakirjanikes senini paksu verd. Aga reaalkooli ajaleht Reaali Poiss suhtub Ilvese öeldusse hoopis teisiti: ««Härra Ilves oli teisel arvamusel: «Ma ei alusta enne, kui tintla lahkub.» Juba sellega oli õdus algus tehtud.»

Ent sellestki ei piisa. On vaja, et peavoolumeedia ise aitaks enda hävitamisele aktiivselt kaasa. Siin on Eesti meedial pikad traditsioonid. Usutavasti meenub igale lugejale mõni seik. Aga kui mitte, siis tasub meenutada nt Mart Kadastiku artiklit «Nähtamatud rindejooned» (PM 19.02.2006) selle kohta, kuidas on ajakirjandus seotud parteide ja omanike majandushuvidega. Või tema memuaare. Või minu enda «Kommikoera ja pommikoera» (LR 2010). Või meenutada viimaste kuude hetki TV3, Äripäeva jms uudistemüügi kaasuste seltsis. Aga kõigepealt klassika.

Reklaamiosakondade ja toimetuste võitlus on pika ajalooga. Olgu nii, et lugu jääb kirjutamata, kuna suurfirma ähvardab reklaamilepingu katkestada. Või reklaamiosakonna ja toimetuse pideva vaidlusena, kusjuures reklaamiosakonnad on kindlalt veendunud selles, et nemad peavad lehte ülal ja autorid peavad kirjutama nii, et see sobiks reklaamiga.

Mimikrimeedia, milles sisuturundus võtab uudiste värvi, pole mingi viimase viie aasta leiutis. See oli eesti ajakirjanduses juba enne sõda. Ja seda ei tooda ainult ajakirjanike lollusele lootvad firmade PR-osakonnad, vaid ajalehed või telekompaniid ise.

Pole ka uudis, et suur osa eesti ajakirjandusest elas aastaid «meie ühiseid väärtusi ohustavate» venelaste ja keskerakondlaste vaenamisest.

Sellele saab lisada uuemad enesehävitamise võtted.

Meedia põhi on uudis. Uudis on ainus lehe erižanr. Kõik muud on muud. Lagunemine algas siis, kui hakkas kaduma arusaam, et uudis peab olema aus, tasakaalus ja objektiivne. Kui uudiste asemel hakkasid kõik jutustama lugusid, nagu varem tegid vaid kollane meedia ja reklaam. Kui mineviku-uudiste asemel hakati tootma tuleviku-uudiseid sellest, mis kõik võib juhtuda. Kui ajakirjandust hakkasid täitma lood, mida ei ole võimalik žanriliselt kuhugi liigitada. Ühesõnaga: lagunemine algas siis, kui algas selgrootute tekstide ajastu.

Kvaliteetse meedia põhi on kontrollitud faktid ja allikad. Allakäik algas siis, kui faktide ja allikate kontrollimise asendas kiirus. Pealkiri, mis algab sõnadega «Ei saa välistada, et…», vabastab kirjutaja igasugusest vastutusest öeldu eest. Selliseid pealkirju pole vaja tikutulega taga ajada.

Lisandus mäng hämaratel piirialadel. Olgu kvaliteetajakirjanduse nihkumine üha lähemale kollase ajakirjanduse piirile või raha teenimine ajakirjanduse, sisuturunduse ja meelelahutuse hämaral üleminekualal.

Radikaalid on alati ülitundlikud. Nad kalduvad hüsteeriasse ja tõlgendavad iga vähegi kahtlast lauset nendevastase rünnakuna. Klassikalised meedia uudiste ideaalid toetuvad objektiivsusele ja sellega ka rahulikkusele. Peavoolumeedia peldikuseina kommid tõid sellesse maailma radikaalide hüsteeriahood. Kuid asi ei piirdunud sellega, peavoolu netiportaalid andsid omalt poolt hagu, leiutades pealkirju, mida valitsevad üha võimsamad ülivõrded ja ülepakkumised.

Ja last, but not least. 1990. aastate alguses ilmus eesti meediasse lolli lapsajakirjaniku kuju. Vahepeal ta kadus. Ent millalgi ilmus lollus netimeediasse tagasi. Ilus näide viimasest ajast on uue organi «avastamise» lugu. Asjal on kaks tausta. Üks on sõnavara, mis toimetuse arvates müüb. Avastati paneb klikkima. Mis sest, et see on lihtsalt vale. Teiselt poolt ei ole ma juba ammu kindel, kas autorid ikka valetavad. Mõnikord jääb mulje, et ajakirjanikud kasutavad pidevalt sõnu, mille tähendust nad ei tea.

Usun, et mõni inimene istub siiani jõudes ammu hambad ristis. Neile vaid üks soovitus: rahunege. Muidugi ei ole kõik kallutatud ja ostetud. Muidugi on lehtedes palju (tõepoolest palju!) väga häid ajakirjanikke, keda iseloomustavad eetika ja tõeotsimine. Muidugi ei manipuleerita iga uudise ega pealkirjaga. Ei ole isegi kindel, et selline jama valitseb mahuliselt. Ja pabermeedial ning netimeedial on vahe, isegi siis, kui seda ühendab sama nimi nagu Postimees. Aga see pole tähtsaim.

Oluline on see, millised tunnused peituvad praegu sõnas peavoolumeedia. Peavoolumeedia on valetav, hämav, kallutatud, ebaobjektiivne, manipuleeriv, ajakirjanduse piiridel liikuv, parteidega diilitsev, võimule sobivat mõtteviisi kinnistav ja teistmoodi mõtlejaid vaenav, teatud inimrühmi demoniseeriv, hüsteeriat küttev jne nähtus, mis valitseb eesti meediamaastikku. Peavoolumeedia on meedia, mis on vahetanud tõe ja õigluse raha ja võimu vastu. 

Oluline on see, et see pole viimase poole aasta muutus, nagu mõnikord meediast paistab. See on kindlasti üle kümne aasta kestnud protsess, mille jooksul peavoolumeedia kuulas kriitika ära ja jätkas samal viisil.

Ja oluline on see, et alternatiivid pakkusid sõna, kuid tähendusega sisustasid selle alternatiivid ja seesama meedia üheskoos. Nii nagu seletab apteeker Tootsi jala arstimise juures «Suves»: välipidine tõmbab, seespidine lükkab.

Aga kas on lootust? On. Mikk Salu kirjutab Lääne-Euroopa suurte meediaväljaannete kohta: «[…] jutt objektiivsusest on bullshit. Tahaks kõva häälega ropendada.» («Eesti tegelik märk: sõda Venemaaga», EE 18.01) Mina ropendan eesti ajakirjandust lugedes juba kümme aastat, nii vaikselt kui ka avalikult. Ent siiski, juba see annab lootust, et peavoolumeedia probleemidest on hakanud rääkima meediaväljaanded ise, nimetades asju sealjuures õigete nimedega.

Ainult ühe asja tahaks lisada. Lugude tootmine meedias on protsess, milles reporterit kontrollib toimetaja, toimetajat päevatoimetaja, seda vajadusel peatoimetaja. Milles enne kirjutatakse tekst ja siis pealkiri. Jne. Ajakirjandus hakkab mädanema lugude tootmise protsessi viimastest lülidest. Ainult nemad saavad asju muuta.