Ott Karulin: üks roll – kas nüüd on seaduse hind teada?

Ott Karulin Foto: Mihkel Maripuu

Sel nädalal lahvatas meedias üksjagu huvitav eetiline debatt, kui kaheksa ärimeest annetasid erakondadele kokku üle 800 000 euro selle eest, et viimased tõstsid kolmanda lapse toetust. Kas nüüd on seaduse hind teada, küsiti ning arutati, mis on eetilisem, kas toetada täpsustava selgituseta maailmavaadet või avalikult välja öelda, mille eest täpselt poliitikuid rahaliselt premeeritakse, kirjutab Ott Karulin Sirbis. 

Omaette küsimus on seegi, kas ja kuidas saavad ärimehed erakondi karistada, kui kolmanda lapse toetuse tõstmine ära jäänuks, ja sellelegi saime vastuse: opositsiooni pagendatud Reformierakond ei toetanud toetuse tõusu mahus, mis sai lõpuks seaduseks, ning seetõttu oli ka annetus neile väiksem – 12 000 eurot toetaja kohta. See meenutab vägagi Apolloni kättemaksu Kassandrale, kellele jumalus andis küll ennustamisvõime, kuid kui tema kiindumus jäi vastuarmastuseta, karistas naist sellega, et tema ennustusi keegi kunagi ei usu.

Kassandra sündroomi on omal nahal tunda saanud ka Eesti kuulsaim tormiennustaja Tarmo Soomere, kelle inaugureerimisest Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks saab järgmisel nädalal kaks aastat. Nimelt hoiatas mereteadlane Soomere 8. I 2005, et Eestit on peagi tabamas looduskatastroof, aga ametnikud ei jäänud uskuma. Kaksteist aastat hiljem teame, et hoiatusele järgneski orkaani mõõtu torm, nn jaanuaritorm, mis räsis eriti Pärnut, kus sai kannatada ligi 800 maja ning hukkus üks inimene.

Akadeemia presidendina on Soomere sageli kõnelnud ja kirjutanud teadlaste kohustusest oma teadmisi jagada (seda küll sageli ei tehta) ning teiste, s.o poliitikute, ärimeeste, laiemalt avalikkuse sagenevast ebausust. Nii kirjutas ta eelmisel nädalal, et praegu on Eestis teadlaste peamine suhtluspartner rahastaja ning „[k]usagil kaugel pingerea lõpus, peaaegu maailma äärel on poliitikud ja ärimehed. Sedagi vaid seetõttu, et projektide rahastamisel küsitakse üha sagedamini, kas teadlase tööl on mingi side ühiskonna vajadustega,“ lisades: „Tõendusmaterjal muutub järjest mahukamaks, uute faktide saamise ja järelduste tegemise protsess keerukamaks (ja selle tõttu läbipaistmatumaks) ning see, mida teadlane räägib, ei olegi enam nii kristallselge ja/või kuulikindel. Pigem on teadlane järsku sattunud harjumatusse rolli: olla arvamuste turul üks paljudest“ (Sirp 6. I 2017).

Ehk just seetõttu on võtnud Soomere oma südameasjaks noorte teadlaste parema ettevalmistuse, sh avalikkusega suhtlemisel (juba kaks korda on toimunud ka kolme minuti loengu konkurss), ning toetamise. Soomere hinnangul on suuresti teisenenud doktoriõppe paradigma: „Ühest küljest on see haridussüsteemi viimane element. See tähendab kujunemist veel paarkümmend aastat tagasi kehtinud meistri-õpipoisi suhtest massihariduse osaks. Teisalt on doktorikraadi saamine esimene aste teadlaskarjääris ning tööst ühiskonna hüvanguks. [—] See on hetk, mil inimene peab vaatama mitte enam õpetajate poole, vaid maailmas ringi. Ta peab ise otsustama, mida õppida, ning ise endale asjad selgeks tegema. Selle päris keeruka olukorra nahka on läinud paljud lootust­andvad ajud. See on koht, kus hakkab ilmnema teaduste akadeemiate roll teadusalal antavas elukestvas õppes, kui nii tohib üldse väljenduda astmete kohta, kus ei ole enam õpetajaid ega õppureid klassikalises mõttes“ (Sirp 6. XII 2016). Eelmisel nädalal asutasidki 29 loodus- ja tehnika-, bio- ja keskkonna-, tervise-, ühiskonna- ja kultuuriteadlast Eesti noorte teaduste akadeemia, mis on suures osas just Soomere töövõit.

Midagi õpetajalikku, s.t tahet ja jõudu mitte ainult oma teadmisi jagada, vaid ka teiste teadmisi kuulata ja levitada, on Soomeres tõepoolest. Jõudu – ja nutikust – oli Soomerel juba ammu enne akadeemia presidendiks saamist. Lõi ta ju 1970. ja 1980. aastatel vaimse, põrandaaluse kirjanduse levitamiseks võrgustiku, kus liikus ikka läbi kopeeri kirjutusmasinal trükituna tema enda meenutuste järgi ligi kolmsada erinevat trükist. Lisaks korraldas Soomere toona kirikutes muusikakuulamise ja pildivaatamise õhtuid – olid ju värvilised diapositiivid just Eestisse jõudnud (Eesti Kirik 1. V 2008).

Jääb vaid üle loota, et ükski solvunud Apollon kunagi Soomeret vaenama ei hakka, kuigi ilmselt näeks ta seda ise esimesena ette.