Argo Rosin: Eesti haridussüsteem muudab kõrgkoolid mugavusülikoolideks

Argo Rosin Foto: Erakogu.

Praegune Eesti haridussüsteem on üles ehitatud vaba- ehk hobiõppele, mis ei toeta ühiskonna reaalseid vajadusi. Hobiõpe on ka ülikoole muutmas hobi- ehk mugavusülikoolideks, mille väljundil puudub seos tööjõuturu vajadustega, kirjutab TTÜ inseneriteaduskonna teadusprodekaan Argo Rosin.

Haridusest on palju räägitud ja tegusid tehtud. Reform reformis kinni. Enne kui üks õppe- või teadustöö hindamine jõuab lõppeda, algab järgmine. Kohati tundub, et ELi ja Eesti ametnike innovatsioon vääriks atesteerimise, evalveerimise, reformimise ideede osas medalit. Jääb mulje, et ametnike tulemuspalk sõltub teostatud ideede hulgast, mitte kvaliteedist. Suur sõgimine (ehk sõge õhinapõhine sagimine) sarnaneb järjest enam filmiga «Seenelkäik».

Tugevate PISA testi tulemuste, kuid innovaatilisuselt Euroopa keskmiste hulka kuulumise tõttu on aeg rääkida kõrg- ja keskerihariduse lõpetajate ühiskondlikust tellimusest, mida suunavad eriala- ja ettevõtjate liidud ning kutsestandardid. Innovatsioon tekib peamiselt seal, kus selle järele on nõudlus, ehk majanduslikult soodsamad tingimused, sh tööjõuvajadus kutset omavate kõrgharidusega spetsialistide järele.

Olukord, kus me tõstame küll keskerihariduse saanud inimeste taset, kuid ei tegele neid koordineerivate kõrgharidusega spetsialistide vajaduse objektiivse määramisega, viib selleni, et meil on oskajatest töötajad, keda juhivad ebapädevad tööandjad. Seega, reaalsest tööjõu vajadusest lähtuv ühiskondlik tellimus peaks väikeriigis olema rahvusliku ja majandusliku arengu jaoks oluline kriise ennetav tegevus. Miks?

Koolituse side majandusega

Nagu teada on inimeste koolitamine tagasisidega süsteem. Tagasiside väljendub era- ja avaliku sektori nõudluses spetsialistide järele. Mida suurem on nõudlus, seda kõrgemad on palgad. Kui jääda ootama, millal turg reguleerib palkade kaudu nõudlust kõrg- ja eriharidusega spetsialistide järele, siis ainuüksi puudu olevate spetsialistide õppe kestus, sh ettevõttes täienduskoolitus ning kogemuste omandamine, on kokku vähemalt 8–10 aastat. See on tööstuse ja majanduse jaoks 8–10-aastane pidur. Kui lisame siia veel ülikoolide ja ühiskonna ümberkohanemise aja, mis on sama pikk, siis on ilmselt mõistlik oma tootmine sobiva tööjõuga riiki viia. Võrreldes väikeriikidega, ei teki suurriikides sellist tuntavat turu tagasisidet peaaegu kunagi, sest nõudluse kõikumist aitavad ühtlustada kümned kõrg- ja kutsekoolid. Ühe või kahe ülikooliga väikeriikide majandus on tööjõuturu nõudluse muutuste osas oluliselt tundlikum.

Hobiõppe nõiaring

Praegune Eesti haridussüsteem on üles ehitatud vaba- ehk hobiõppele, mis ei toeta ühiskonna reaalseid vajadusi. Hobiõpe väljendub suuremas tungis positiivsema kuvandi ja kergema õppega erialadele, mille järele on nõudlus tööjõuturul oluliselt madalam, kui loodud kuvand lubaks eeldada. Hobiõpe on ka ülikoole muutmas hobi- ehk mugavusülikoolideks, mille väljundil puudub seos tööjõuturu vajadustega. Sellest kriitikast ei pääse ükski ülikool. Hobiõppel põhineva haridussüsteemi oluliseks puuduseks on see, et inimesed ei asu õpitud erialale tööle kas madalate palkade või töökohtade puudumise tõttu. Töötamine mitte omandatud erialal tähendab halvemat töö kvaliteeti ja madalamat tootlikkust. Teine ja mitte vähem oluline puudus on ka kõrgelt haritud spetsialistide lahkumine riigist.

Hobiülikoolide jaoks pole hobiõpe probleemne, sest hobierialade lõpetajad on hea baas ümber- ja täiendõppeks. Ülikoolid ei kurda, sest väike iive on edukalt asendatud mitme kõrghariduse või mitmete kutsetega. Uhkust tunda selle üle, et riigis on suur hulk mitme kõrgharidusega inimesi, on ennatlik. Pigem tuleks seda käsitleda majandust pidurdava tegurina, sest ümberõppele kulutatud ajal pole majanduses otsest lisandväärtust toodetud, sh majandusele olulistes valdkondades on töökohad olnud täitmata. Lihtsustatult, hobiõppest tekkiv lisandväärtus on ühiskonnas oluliselt väiksem pärisõppest tekkivast lisandväärtusest. Rikkuse tekkimine on näiline, sest eksport sõgimisest ei kasva. Sealhulgas rahvusvahelised küsitlused, mis kiidavad meie tasuta haridust ning laia silmaringiga inimesi, analüüsimata põhjalikke seoseid tööjõuturuga, on pettekujutlus.

Pääseteeks arvatakse olevat madala täitumusega erialadele välismaiste üliõpilaste toomine riikidest, kus väärtustatakse kõrgemalt vähem populaarseid, kuid ühiskonna heaolu kiiremini kasvatavaid erialasid. Kahjuks tehakse seda Eestis riikliku rahastamise nimel numbrite täissaamiseks, mitte reaalse tööjõuvajaduse katmiseks ning maksumaksja raha otstarbeka kasutamise nimel. Siseturule orienteeritud ettevõtjate tööjõuprobleeme need inimesed ei lahenda, seni kui puudub piisav keeleõpe ülikoolides. Jääb arusaamatuks, kes on ülikoolile klient ja kelle klient on ülikool. Käitumine haridussüsteemis tundub sarnanevat vastutustundetu lapsevanema omaga, kes annab lapsele taskuraha ja ütleb, et otsusta ise, mida sa homme teed, kas lähed sõpradega poe taha elukooli või muudad täna koolis pingutades ja homme vajalikul tööl olles ka kõigi teiste elu paremaks.

Kuidas riigipirukat säästlikult tarbida?

Seni kui ülikoolide rahastamiskriteeriumid pole reaalse era- ja avaliku sektori nõudlusega seotud, toetavad need hobiõpet ehk ülikoolides üldiste väljundnumbrite tuima täissaamist. Kas aeg on uuteks reformideks? Kõlab tuha pähe raputamisena, aga tundub küll, sest vanasõnad «tasa sõuad, kaugele jõuad» ja «üheksa korda mõõda, üks kord lõika» pole järelikult olnud seniste reformide aluseks. Kuidas olukorda muuta ja riigipirukat säästlikult tarbida? Praegu toimib hea suhtlus haridusküsimustes ettevõtete, erialaliitude, ülikoolide ja ministeeriumide vahel eraldi vaadelduna (sh õppekavade väljatöötamisel), kuid puudub riigi ja erialaliitude ühine suunav tegevus ühiskonnale vajalike spetsialistide saamiseks. Siin peaks riik kaaluma kõrg- ja keskerihariduse rahastamisel oluliselt suurema rolli andmist erialaliitudele, sh töötades ühiselt välja metoodika tööjõuvajaduse hindamiseks.

Alustada võiks väikese populaarsusega, kuid majandusarengu seisukohalt oluliste valdkondade populariseerimise ja eelisarendamise suurema toetamisega. Nutikas spetsialiseerumine oli küll hea algatus, kuid ei lahenda tööjõuvajadust majandusele olulistes valdkondades. Euroopa tööstusriikide (sh Saksamaa, Šveits, Prantsusmaa jne) üks edu põhjuseid on kahtlemata riigi, erialaliitude ja ettevõtjate suurem koostöö ja ühine panus haridusküsimuste lahendamisel.