Praegune vandenõuteooriate uskumatu levik ja ootamatud valimistulemused on seotud tavapärase lahenduseta jäänud majanduskriisiga – selle tekitajad nihverdasid iseend hädast välja, aga tavalised inimesed ei tunne, et nende elu paremaks läheks, kirjutab sotsioloog Margus Paas.
Tõde pole olemas. On ainult erinevad arvamused, seisukohad, huvid, vaatenurgad… Oluline on vaid, milline vaatenurk, seisukoht ja infokild sobib kõige paremini kellegi huvide ja eesmärkidega. Mida autoriteetsemast allikast pärineb sõnum, mida rohkem seda tiražeeritakse, mida paremini sobib see vastuvõtja maailmapildiga ning eelnevalt saadud sõnumitega, seda tõepärasemaks info muutub.
Sõnumi tõepõhisus võib seejuures olla kaduvväike. Just selline lähenemine on Venemaa propagandasüsteemi alus ja see on osutunud nii edukaks, et sellise mõtteviisi on omaks võtnud ka suur hulk põhimõtteliselt iseseisva mõtlemise võimega Venemaa elanikke. Mõtteviis «kõik niikuinii valetavad» ajab juuri üle maailma ja esimesed tagajärjed on juba reaalsuseks saanud. Irratsionaalsed argumendid domineerivad ratsionaalsete üle. Inimeste käitumine, nende otsused ja valikud muutuvad järjest ettearvamatumaks, Ukraina, Lähis-Ida, Brexiti või USA presidendivalimiste mainimine kõlab siinkohal juba trafaretsena.
Iga päev luuakse üle maailma sadu, võib-olla ka tuhandeid valeuudiseid, mida omakorda paljundatakse väikeste muudatustega sadu tuhandeid kordi kümnetele miljonitele inimestele vastavalt nende virtuaalsele profiilile. Selline protsess võib lõppeda hullusega, kus mitte keegi ei saa enam mitte midagi uskuda. Ja põhjus on selles, et iga veebiportaal, iga blogi või sotsiaalmeedia konto, kui see on saanud piisavalt palju populaarseks, võib olla autoriteetne sõnumiallikas. Kusjuures autoriteetsuse kriteeriumiks pole just nimelt mitte usaldusväärsus, vaid populaarsus, levi ja tsiteeritavus.
Nähtuses iseenesest pole midagi uut, desinformatsioon, ajupesu ja propaganda on ikka ja jälle tõstnud pead pöördeliste sündmuste taustal, nagu sõjad, revolutsioonid, maailmavaatelised ja geopoliitilised muutused. Kaasa aitavad tehnoloogilised muutused – trükikunsti, kino, raadio, televisiooni ja interneti areng – ning neid toetavate andmekandjate kättesaadavus. Praeguseks on inimkond jõudnud seisu, kus sama hästi kui igaüks võib luua meediasisu ja seda massiliselt levitada või muuta see vähemalt teoreetiliselt kõigile kättesaadavaks. Samas on igaüks, kes infopilves osaleb, märklaud neile, kes oskavad tekkinud võimalusi mingi eesmärgi, ülla või vähem ülla, saavutamiseks ära kasutada.
Just infovälja kaootilisus ja haaramatus, samas selle killustatus, virtuaalsete kogukondade teke, mis võivad kohati olla väga isoleeritud, on loonud olukorra, kus sotsiaalteadlased ja analüütikud suudavad järjest vähem näiteks valimistulemusi ennustada.
Need analüütikud, majandus- ja sotsiaalteadlased, kes ei suutnud näiteks 2005. või 2006. aastal 2008. aasta majanduskriisi ette näha ja veel 2008. aasta hakul rääkisid, et aktsia- ja kinnisvarahinnad saavad ainut tõusta, ei saa olla tõsiselt võetavad. Siinkirjutaja lähedasemad sõbrad ja tuttavad ehk mäletavad tema toonaseid väljaütlemisi, isegi kui need muigega vastu võeti. Võimalik, et paljud rääkisid ajaloo lõpust ja ühiskondlike ning majanduslike protsesside tsüklilisuse peatumisest sellepärast, et see oli neile kasulik, kuigi sisimas ehk teadsidki, et loogikaseadused siiski kehtivad. Või usuti siiralt, et kui piiramatusse ja järjest kiirenevasse majanduskasvu piiritult uskuda, rääkida sellest kui aksioomist nii, et kõik hakkavad uskuma, siis see saabki tõeks?
Mida aga ka siinkirjutaja ei suutnud ennustada, on see, et 2008. aastal alanud majanduskriis ei leia loogilist lahendust. Need, kes selle kriisi põhjustasid, enamasti ei vastutanudki oma reputatsiooni ja varaga, ei läinudki vastavalt oma vastutuse suurusele kas vangi või pankrotti. Pärast tekkinud majandusmulli suurust arvestades väikest ja ajutist tagasilööki ei lastudki mullist kogu õhku välja, et uus kasvutsükkel saaks alata puhastunud majanduskeskkonnas. Tõsistesse raskustesse sattunud panku ei lastudki põhja.
Eriti riskantselt käitunud riikide, näiteks Kreeka võlakirju ei kirjutatudki korstnasse, vaid trükiti puuduolev raha juurde, suuremaid ja olulisemaid valuutasid, nagu dollar ja euro, ei devalveeritudki. Kunstlikult tekitatud mullist ei lastudki õhku välja ja sisuliselt jäigi majandusareng kiduma. Varasemad suuremad kriisid lahendati teadaolevalt traditsioonilisemal moel: rikkamad kaotasid suhteliselt rohkem, vaesemaid kihte lõi kriis küll valusamalt, aga järgnes enamasti suhteliselt kiire taastumine.
Viimase kriisi põhjustest võib kirjutada raamatuid. Seda on ka tehtud, aga enamik neist on hämamine. Lühidalt aga võiks 2008. aastal alanud ja sisuliselt siiamaani kestva kriisi võtta kokku sellise näite abil: osteti aktsiaid laenu eest, mille tagatiseks olid aktsiad, mis olid ostetud laenu eest, mille tagatiseks aktsiad… Kuna lahendust ei tulnud, kujunes olukord, kus endiselt on keegi väga palju kellelegi võlgu, riikide võlakoormad on üüratud, aga nende võlgade rahalisele väärtusele pole suudetud anda piisavat tagatist reaalsete väärtustena või nende juurde loomise tempona.
Sisuliselt on tekkinud olukord, mida nõukogude ajal koolis käinuile õpetati kui revolutsioonilist situatsiooni. Arenenud riikide keskklass, näiteks USAs, on olukorras, kus nende sissetulekud pole viimase kaheksa aasta jooksul peaaegu kasvanud, hinnad on aga kerkinud, devalveerimisest tulenev psühholoogiline efekt kupüüride hulga kasvust ja vähemalt mõne nulli lisandumisest pangakontol oleva summa lõppu samuti olemata. Just sellele oli suuresti suunatud Donald Trumpi valimiskampaania: teeme Ameerika taas suureks, paneme teie pangakontod taas kasvama. Rikkad aga kardavad devalveerimist ja loodavad ikka veel, et miljardid, mis nad on valitsustele, ettevõtetele, pankadele laenanud, ükskord nendeni tagasi jõuavad.
Võimalik, et igasugu vandenõuteooriad, libauudised, käsitlused, et praegune valitsev eliit hämab ja valetab ning asjad ei ole tegelikult nii, nagu need paistavad, langevad viljakasse pinnasesse rahulolematuse tõttu. Seesmine rahulolematus olukorraga, kus nende elu pole subjektiivselt viimaste aastate jooksul eriti paremaks läinud, võibki olla üks põhjustest, miks valimiskastide juures on tehtud tavapärasest erinevaid ja pealtnäha irratsionaalseid otsuseid – lootus, et keegi toob muutusi paremuse poole. Sellistel puhkudel kipuvad sageli võimule saada karismaatilised inimesed, ja seda mitte ilmtingimata heas mõttes, kes lubavad rahvale uut ja paremat elu ning nende kõrvaldamist, kes selle «viletsuse» tekkimise eest «vastutavad».
On võimalik täheldada ebademokraatlike ja autoritaarsete režiimide teatud revanšismi ja uut lainet. Üheks põhjuseks võib ehk pidada ka demokraatlike riikide nõrkust, otsustamatust ja ebajärjekindlust demokraatlike liikumiste toetamisel geograafiliselt ida poole jäävates riikides. Eelkõige peab siinkirjutaja siin silmas olukorda Süürias ja Lähis-Idas laiemalt, aga ka liiga passiivset hoiakut Venemaa praeguse juhtkonna agressiivse välis- ja inimõigusi eirava sisepoliitika suhtes. Rohkem või vähem suveräänsete riikide siseasjadesse mittesekkumise poliitika on mugav kaitsekilp, mille taha pugeda, aga demokraatia ja inimõiguste põhimõtete levitamiseks on ka teisi teid ning mittesekkumise poliitika mõjub pigem silmakirjalikult, kui vastaspool niikuinii sekkub. Näiteks kas vene trollide tegutsemine internetikommentaariumites ja Vene propagandakanalite, näiteks RT tegutsemine riigitoetuse najal nii Euroopas kui ka Ameerikas ei ole sekkumine?
Siinkirjutaja ei julge lubada, et olukord lähiajal laheneb ja selgineb. Tõenäoliselt lähevad asjad maailmas mõnda aega veel segasemaks, kaootilisemaks ja ettearvamatumaks. Aga selliseid aegu on maailma ajaloos ikka ja jälle olnud. Eelduseks teaduse ja tehnika areng ning uute võimaluste ja ressursside teke, nagu põllumajandus, laevandus, tööstus, relvastus, globaliseerumine jne ning sellest tulenevalt muutused miljonite ja tänapäeval isegi miljardite inimeste traditsioonilises tegevuses ja elulaadis.
Autor ei taha siinkohal mõjuda vanamoelisena, aga näen tõepõhjatust kaosest väljatuleku võimalusena ainult uuriva ajakirjanduse ja allikakriitilise uudistelevi taassündi. Võimalik, et neid asendavad uudiste- ja infofiltrid, algoritmid, mis kogu infopilve ja uudistevälja analüüsivad ja neile usaldusväärsuse ja tõepärasuse reitinguid omistavad. Aga miski ei garanteeri ju, et need algoritmid ise on veatud ega ole manipuleeritavad.
Lohutuseks võib olla aga see, et muutused maailmas toimuvad üha kiiremas tempos ning segased ja keerulised ajad ei pruugi kesta mitte sadu või kümneid aastaid, vaid mõned aastad, mille käigus põhilised ühiskondlikud mehhanismid taas paika loksuvad. Tekib uus olukord, mis on taas lihtsamalt mõtestatav ning milles toimuv paremini ennustatav. Kindlasti saab selles olema veelgi rohkem majandus-, isiku- ja sõnavabadust ning rohkem võimalusi valdavale osale inimestest toimetulekuks ja eneseteostuseks. Vähemalt mõneks ajaks.
Püüdkem siis seni oma maailmapildi kokkupanemisel lähtuda versioonide, teooriate ja arvamuste asemel tugineda faktidele, pealtnägijate ja osalejate vahetutele ütlustele, asjatundjate analüüsidele ja kontrollitud arvudele. Kui keegi alustab lauset fraasiga «Nagu me kõik väga hästi teame, siis…» või «On üldteada fakt, et…», «Ametlikud allikad valetavad, aga mina tean, et…», on põhjust järgnevate sõnade suhtes eriti kriitiline olla.
Sotsioloog Margus Paas töötab Kanal 2 uuringujuhina.