Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/03/6224493t1ha8e6.png)
Narva justkui on praegu Eesti ja nagu pole ka. Mida teha selleks, et tulevikus oleks Narva täpselt selline nagu ülejäänud Eesti, kirjutab justiitsministeeriumi vanglate osakonna asekantsler Priit Kama.
Sajandivahetusel kaitstud doktoritöös nimetas David Vseviov nõukogude aja industrialiseerimise tagajärjel välja kujunenud Kirde-Eestit urbaanseks anomaaliaks, mille loomise põhjused ei ole olnud praktilised, vaid ideoloogilised. Praeguseks ei ole olukord Ida-Virumaal kuigivõrd muutunud, vähemalt mitte paremuse poole. Maakonna üldtuntud probleem on kaevandamise ja tööstuse kahanemisest tingitud raskused.
Üks põhilisi, ehkki tihti umbmääraselt sõnastatud ideid Ida-Viru umbsõlmede harutamiseks paistab olevat mõte, et siia on vaja tuua lihttöökohti, kus saaks kohalikke inimesi raskusteta tööle rakendada. Aga usk, et piirkonna mured laheneksid, kui vaid luua juurde krevetikoorimise ja muid seda tüüpi töökohti, ähvardab siinsed inimesed pigem vaesuslõksu kinnistada. Kuna varem andsid Kirde-Eestis tooni kaevanduste ja tekstiilitööstuse oskustööd, siis tähendab odavast lihttööst elatumine kindlasti tagasiminekut.
Ida-Virumaa elu aitaks normaliseerida pakutavate töökohtade mitmekesistamine, et tuua piirkonda uusi inimesi ning hoida siin kõrgharidusega noori – rahvusest olenemata –, kes oskavad eesti keelt. Uskumus, et Ida-Viru probleeme saab lahendada, kui arendada seda sihikindlalt odavtööjõu maakonnaks, on ohtlik nii sotsiaal-majanduslikult kui ka julgeolekuolukorda arvestades.
*Sisejulgeolek ja Ida-Virumaa
Ida-Virumaa on silmanähtavalt erandlik ka ideoloogilistelt hoiakutelt. Nii on näiteks Narva ja Sillamäe, kus elab ligi pool maakonna elanikest, peaaegu täiesti venekeelsed linnad. Iga kolmas narvalane ja sillamäelane on Vene kodanik, kes ei vali mitte Eesti parlamenti, vaid Venemaa presidenti. 2012. aasta presidendivalimistel oli Eestis elavate Vene kodanike toetus Vladimir Putinile märkimisväärne: kui Putin kogus üldse 63 protsenti häältest, siis siinses vene valijaskonnas 86 protsenti.
Ehkki inimesele pole põhjust ette heita tema valimiseelistusi, on siin ometi väärtuskonflikt. Kui samad inimesed hääletavad omavalitsuse valimisel, erinevad nende ootused kohalikule võimule ja näiteks arusaam korruptsioonist kindlasti sellest, mis on Eestis üldiselt tavaks olnud.
Siiski ei maksa arvata, et sellised inimesed kujutavad endast Eestile suurt iseseisvat julgeolekuohtu, kuid nad võivad olla vajalikul hetkel ettekäändeks Eesti siseasjadesse sekkumiseks. Erinevalt laialt levinud arvamusest ei pea Venemaa Eesti vastu praegu intensiivset infosõda ega sekku aktiivselt meie siseasjadesse, vaid piirdub pigem teatud fooni hoidmisega.
Lõhe erineva taustaga Ida-Viru elanike maailmakäsitluses sai nähtavaks näiteks Ukraina sõja haripunkti ajal. Olmelisel tasandil takistab piirkonnas narkomaaniavastast võitlust uskumus metadoonravi kahjulikkusest, kuna Venemaa seaduste järgi on see keelatud.
*Kes võidaks eestikeelsest Narvast?
Selleks et kõik idavirulased võiksid tunda Eesti riigis elamise eeliseid kindlalt ja kõhklematult, vajavad nad korralikke avalikke teenuseid ja mitmekesist tööjõuturgu, sealhulgas tippteadmisi nõudvaid ametikohti ja eesti keelt valdavaid avalike teenuste osutajaid.
Kui inimene, kes eesti keelt ei valda, lubatakse keeleoskust nõudvale tööle, ei ole lihtsalt võimalik seda tööd vajalikul tasemel teha. Tõsiasi on see, et idavirulased on sunnitud leppima kehvema standardiga. Ida-Virumaal haiglasse sattuv, kuriteoohvriks langev või haridust omandama asuv inimene peab arvestama sellega, et riigi või omavalitsuse pakutav teenus erineb oluliselt teiste maakondadega võrreldes. Teisisõnu on avalik sektor jätnud siinsed elanikud teadlikult halvemasse olukorda.
Meditsiinitöötajad, õiguskaitsjad, õpetajad ja teised, kes ei oska lugeda Eesti õigusakte ega ole võimelised end tänapäevaste nõuete järgi eesti keeles pakutaval koolitusel täiendama, tagavad Ida-Virumaa heaolu teiste piirkondadega võrreldes üksnes poolikult.
*Mida lahendab sisekaitseakadeemia kolimine?
Võrreldes teiste asutustega oleks sisekaitseakadeemia (SKA) siiatoomise kasutegur mitmekordne, sest lisaks kooli personalile tooks see igapäevaelu seisukohalt kõige tähtsamatele töökohtadele juurde eesti keelt oskavaid inimesi. Akadeemia kolimine Narva leevendaks siinsete sisejulgeolekuasutuste personaliprobleeme: seaduse järgi peaksid kõik politsei, päästeteenistuse ja muudel hädavajalikel ametikohtadel töötavad inimesed valdama riigikeelt.
Viru vangla kogemus näitab, et kadettidel, kes on viibinud praktika ajal pikemalt Ida-Virumaal, tekivad piirkonnas sõbrad-tuttavad ning nad on ka pärast kooli lõpetamist valmis siia tööle ja elama asuma. Seega aitaks SKA täita piirkonna sisejulgeoleku ametikohad nõuetele vastavate inimestega.
Enamik Narva uusasukaid oleks inimesed, kes on harjunud mujal Eestis levinud standardiga. Peale väga heade töö- ja õppetingimuste hakkavad need inimesed nõudma ka tänapäevast arstiabi, korrakaitseteenust ning lasteaedu ja koole – sellest aga saaksid osa kõik siinsed inimesed. Samal ajal on nad ise lahenduse osa, sest aitavad luua keskkonda, kus soovib elada ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetaja ning Tallinna Üikoolis õpetajakutse omandanu.
*Kes hakkab õppima?
Kuigi SKA kolimise vastases kampaanias on püütud väita vastupidist, ei kinnita analüüsid ja uuringud, et Ida-Virumaa õppeasutusse oleks raske õpilasi leida. Elu alustavale noorele inimesele ei ole elu siinkandis õigupoolest mingi murekoht. Piirkond muutub probleemiks siis, kui riigiasutused ise kujundavad sellele kahtlasevõitu mainet.
SKA sisseastujate seas 2013. aastal tehtud uuringu kohaselt pidas kooli asukohta oluliseks kõigest 15 protsenti vastajatest ja alla veerandi ütles, et ei soovi Ida-Virumaale minna. Ent mitu aastat akadeemias õppinud noorte küsitlemisel kinnitas juba kolmveerand neist, et Ida-Virumaale ei oleks nad kooli tulnud. See tähendab, et tolleaegne kool õpetas tulevased ametnikud suhtuma siin piirkonnas töötamisse negatiivselt.
Vastutustundlik riik peab tegema noorte hulgas selgitustööd, mis Ida-Virumaaga seotud eelarvamusi hajutaks, olenemata sellest, kas mõne asutuse kolimine on kõne all või mitte.
*Kes hakkab õpetama?
SKA on rakenduskõrgkool, kus peab toimima õppejõudude rotatsioon. Ei ole mõistlik rakendada liiga pika staažiga õppejõude, sest sisejulgeolek on valdkond, kus meetodid ja tehnilised vahendid arenevad pidevalt. Õppejõud, kes ei saa või ei soovi Narva kolida, võib suunata tööle väärikatele ametikohtadele Harjumaa sisejulgeolekuasutustes, kus on olemas vastutusrikkad kohad. Uute õppejõudude leidmise eest peaksid aga eelkõige hea seisma sisejulgeolekuasutused ise, motiveerides oma inimesi Narva kolima ja pakkudes neile selleks karjäärieeliseid. Kui praegu on osakoormusega õppejõutöö Tallinna ametnike enesestmõistetav privileeg, siis tulevikus saaks sel moel innustada inimesi asuma tööle ka Ida prefektuuri.
Ida-Virumaale tuleb üle tuua või praegustelt sisejulgeoleku ametikohtadelt SKAsse roteerida umbes seitsekümmend põhikohaga õppejõudu. Kuigi see arv tundub esmapilgul suur, jääb see tublisti alla näiteks 2008. aastal Jõhvis tühjalt kohalt alustanud Viru vangla personalivajadusele: seal töötab ainuüksi kõrgharidust nõudvatel ametikohtadel ligi kakssada ametnikku.
*Mitte midagi tehes ei saa midagi lahendada
Aruteludes SKA kolimise üle ei tohi sisejulgeoleku ametkondade järelkasvu eest vastutavad inimesed unustada, et esmajoones on meie kohustus pakkuda riigi riskide maandamiseks lahendusi, mis on ettenähtavas tulevikus teostatavad. Üksikute kolimisega kaasnevate raskuste paljusõnaline kirjeldamine ei anna uuele põlvkonnale head eeskuju. Lõimimata Narva on Eestile reaalne oht, ent lõimitud Narva oleks Eesti suuruselt kolmanda linnana tegelik arenguvedur. Kuid selleks, et ta võiks arenguveduriks saada, ei saa Eesti riigiasutused jäädagi korrutama, et Ida-Virumaa küsimus on küll oluline, aga töö võiks ära teha keegi teine.