Andrei Korobeinik: presidendivalimised paljastasid Reformierakonnas valitsenud kaose

Andrei Korobeinik Foto: PP

Reformierakonna uue juhi valimistel eeloleval laupäeval on esimest korda tegemist tõelise vastasseisuga, kusjuures Hanno Pevkuri ja Kristen Michali šansid on üsna võrdsed, kirjutab Reformierakonna liige Andrei Korobeinik.

Kristeni toetajaid on rohkem erakonna eliidis, Hannot toetavad tavalised erakonna liikmed, keda on küll rohkem, kuid kelle osavõtt valimistest on seni jäänud üldjuhul tagasihoidlikumaks. Isikutest veel olulisem on aga see, et kandidaatide platvormid on erinevad – valimiste võitja määrab kogu erakonna tuleviku. Olenemata sellest, kes valimised võidab, ootavad erakonda suured muutused. Kõik saavad aru, et vanaviisi jätkata enam ei saa.

Reformierakonna mullused probleemid olid tõsisemad kui kunagi varem: totaalne põrumine presidendivalimistel ja sellele järgnenud valus, ent loogiline vajumine opositsiooni. Need probleemid olid paraku õied, mille juured ulatuvad minevikku. Erakonnal on olnud otsustamisega raskusi juba päris mitu aastat, meenutame kasvõi hambutut KOVi valimiste kampaaniat neli aastat tagasi («120 tuhat kuuske Lasnamäele»). Tunnistagem, viimasel ajal on edukate valitsemisaastate inerts otsa saanud ja vaja on uusi käike leida.

Presidendivalimiste saaga oli kahjuks eriliselt iseloomulik näide erakonnas valitsenud kaosest. Reformierakonnal oli valimiste eel neli head valikut: toetada presidendikampaanias Kallast; toetada Kaljuranda; teha poliitiline kokkulepe mõne erakonnaga nende kandidaadi toetamiseks või näidata poliitilist suuremeelsust ning öelda, et Reformierakond presidendivalimistesse ei sekku. 

Selle asemel valis erakonna tagatuba viienda stsenaariumi ja ei teinud üldse mitte midagi. Tulemuseks oli Kaljuranna eemaldumine Reformierakonnast, Kallase kaotus ning Reformierakonna opositsiooni kukkumine. Selline probleemide lahendamise viis (oota ja ära tee midagi, äkki probleem kaob ise ära) on poliitikas ja mujal üsna ohtlik – mõnikord toimib, aga kui ei toimi, siis lõpptulemused võivad viia katastroofini. 

Nii Hanno Pevkur kui Kristen Michal on palju kindlamad otsustajad, samas nende otsuste kujundamise põhimõttestik ja kultuur on sisult erinevad. Kristen eelistab otsustada iseseisvalt või kitsas valitud ringis, Hannole on iseloomulik laiem kaasamine ja kompromisside otsimine. Otsustamismetoodikast ongi saanud kahe kandidaadi peamine võitlusteema, paljud erakonna liikmed teevad valiku selle järgi, kumb juhtimisstiil neile rohkem sobib.