/nginx/o/2016/06/24/5545035t1h6883.jpg)
Üks Reformierakonna probleem on olnud juhtimisstruktuur. Juhatuse rolliks on jäänud suurel määral vaid aastaaruannete kinnitamine. Tegelikud poliitilised otsused sünnivad mujal. Vastupidist väidavad ainult nn tagatoa liikmed või need, kes tegelikult ei hooli erakonnast, vaid ainult iseendast, kirjutab riigikogu liige Valdo Randpere (Reformierakond).
2016. aasta andis maailmale Brexiti, Trumpi, vasakpöörde Eestis ja tõejärgse ajastu mõiste. See viimane olla väidetavalt põhjustanud kaks esimest. Julgen kahelda. Tõde on alati olnud suhteline – nagu ilu, on ka tõde olnud vaataja silmades.
Miks ei taha enamik Euroopa poliitikuid endale tunnistada, et Brexiti põhjused ei peitu ei kaugeltki mitte ainult populismis, valefaktide esitamises ega rumalate brittide kogemata antud häälest vale alternatiivi poolt? EList on suuresti saanud bürokraatide projekt, milles valitseb vana hea mõisamoonaka mentaliteet – võõras köis las lohiseb.
See ärritab rikaste liikmesriikide elanikke. Vaesemad otsivad innukalt köit, mida lohistada. Hea näide: Juhan Parts hakkab ELi kontrollikoja audiitorina rohkem teenima kui Angela Merkel Euroopa võimsaima riigi kantslerina. Loodetavasti ei hakka Merkel sellest pisikesest palgavahest Saksamaa jaoks liiga kaugeleulatuvaid järeldusi tegema. Nagu tegi David Cameron, kui avastas kolm aastat tagasi, et umbes 10 000 ELi ametnikku teenivad temast rohkem.
Tänu Martin Repinskile saime 2016. aastal teada, et ELis toetatakse iga kitse kusagil 2000–4000 euroga (täpset summat ei oska keegi öelda, kuna Martin ei tea täpselt mitu kitse tal on, kelle vahel EList saadud 800 000 eurot jagamisele läks). Turult saab täitsa uue tõuaretuskitse kätte 200–400 euroga. Kas ma olen ainuke, kes leiab, et miskit on selle kitsepildi juures valesti? Kas on väga populistlik kahelda sellise ELi jätkusuutlikkuses? Või peaks me olema pigem mures selle üle, et britid ei pruugi jääda ainsateks lahkujateks?
Donald Trump valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks. Sellega võiks kõik öeldud olla. Meie kõige suurem ja tähtsam liitlane valis ENDALE presidendi. Respekteerigem seda. Valis presidendi ENDALE, mitte meile ja mitte Euroopale. Ma ei saa päris tõsimeeli aru sellest, kuidas meie juhtivate poliitikute ja ajakirjanduse vingumine Trumpi ümber aitaks kaasa meie heade suhete jätkumisele Ühendriikidega.
Ma ei saa aru, mis hetkel muutusime meie niivõrd europehmodeks [Ankur] , et me USA presidendi valimistel hoiame pöialt demokraatide kandidaadile? Tsiteerides juba eelpool mainitud Partsi: mida me ohime ja möliseme? Trump ei saanud presidendiks mitte eelkõige tänu harimatutele ameeriklastele ja haritud vene häkkeritele – Trumpist tegi presidendi Obama. Samamoodi kui omal ajal Reaganist tegi presidendi Carter. Kusjuures ka Reaganisse suhtus Euroopa ajakirjandus algul silmanähtava põlastusega, hiljem lootusega, et ta ümbervalituks ehk ei osutu. Osutus ja läks ajalukku ühena suurtest presidentidest.
Ma ei tea, kas Trumpist saab Reagan, aga veel kord – meie ei peaks irisema oma liitlaste valiku üle. Mida tunneksime me ise sellises olukorras, kui näiteks Soome või Läti võtaks pidevalt ilkuda meie uue presidendi või veel uuema peaministri üle? Pikantne detail asja juures on see, et Eestit külastavad Ameerika senaatorid diskuteerivad siinse Ühtse Venemaa sõsarpartei esimehe, Eesti peaministriga Trumpi võimalikku tulevast välispoliitikat ja kohtumine lõpeb mureavaldusega Trumpi ning Putini vastastikuse sümpaatia osas!?! Äkki koristaks oma sahtlid enne ära, kui võõrast kirjutuslauda läheme pühkima?
2016. aasta andis Eestile vasakpöörde, 2017 annab loodetavasti uue liberaalse hingamise. Reformierakond võitis valimised ja kaotas võimu. Midagi läks selgelt valesti. Selle eitamine on sama rumal kui Brexiti ja Trumpi fenomenide põhjustest möödavaatamine. Üks probleem on olnud meie juhtimisstruktuur. Juhatuse rolliks on jäänud suurel määral MTÜ Reformierakond aastaaruannete kinnitamine. Tegelikud poliitilised otsused sünnivad mujal. Vastupidist väidavad ainult nn tagatoa liikmed, sinna iga hinna eest ihkajad või need, kes tegelikult ei hooli erakonnast, vaid ainult iseendast. Juhatuse koosolekutel on viimastel aastatel peamine aur läinud jagelemisele koosolekute toimumise aegade üle. Et saaks kokku koosoleku, kus on kohal ainult plaksutajad. Juba vana hea Machiavelli kirjutas, et tugeva juhi tunnuseks on targad nõunikud, keda premeeritakse selle eest, et nad juhile tõtt räägivad. See peaks olema erakonna juhatuse roll – olla aus, kriitiline ja päriselus toimuvaga kursis. Muidu riskime me ehitada üles organisatsiooni, milles edenemise kriteeriumiteks on sugulussidemed, pugemine, sõbrasuhted jne. See viimane lause on tsitaat minu enda kirjast erakonna fraktsiooni listi kaks aastat tagasi. Kas sellest oli abi? Ei olnud.
/nginx/o/2016/04/04/5228301t1h5cb1.jpg)