Hanno Pevkur: suurriigid sunnivad meid pingutama

Hanno Pevkur. Foto: Toni Läänsalu / Postimees

Suurte riikide poliitika ebakindlus ja ebastabiilsus sunnivad meid pingutama, kirjutab riigikogu liige Hanno Pevkur (Reformierakond).

Eesti julgeolek on viimase 25 aasta jooksul pidevalt kasvanud tänu NATO liikmesusele ja meie enda panusele riigikaitsesse ja siseturvalisusesse. Samas on selge, et Eestit ja teisi Euroopa riike ootavad ees tõsised välispoliitilised ja julgeolekualased proovikivid vähemalt selle kümnendi lõpuni. Osa neist on n-ö Euroopa-välised teemad, kuid on mitmed suundumused ka Euroopa sees, mis võivad põhjustada ohtu julgeolekule.

Meie kõige teravam valukoht on Venemaa ja Euroopa Liidu tasakaalustatud suhete katkemine. Vaatamata oluliselt kasvanud heidutusele peame aru saama, et Venemaa agressiivsele ja destabiliseerivale tegevusele ei ole olemas sõrmenipsu-lahendust. Venemaa on viimase kaheksa aasta jooksul kahel korral rünnanud oma lähinaabreid, sõda Ukrainas jätkub siiani.

Eesti välispoliitika üks olulisemaid eesmärke peab olema verevalamise ja sõjalise konflikti lõpetamine Ukrainas. Julgeolekuriskide vähenemine meie lähinaabruses on kõigi Euroopa riikide huvides. Eestil on õnneks aga mitu lähinaabrit – mitte ainult Venemaa. Minu hinnangul saame julgeoleku tugevdamiseks rohkem koostööd teha Soome ja Rootsiga – koordineerida ühiselt välispoliitikat Põhjala-Balti regioonis. Samal ajal silmas pidades, et regionaalse julgeoleku kasv ei ole Venemaa vastu suunatud tegevus.

Kahjuks ei ole tulipunkte üks – ainult Venemaaga seonduv. Podisevad kriisikatlad Lähis-Idas on pikaajaline ohuallikas kogu Euroopale ja Eestile. Ebaseaduslik sisseränne, šiiitide ja sunniitide vahelised ususõjad ning terrorism mõjutavad Euroopa turvalisust veel mitmeid aastaid. Ühtegi ideaalset retseptiravimit, mis haigused välja raviks, ei ole. Meile tunduvad probleemid justkui kaugel, kuid see on petlik – need mõjutavad otseselt ka eestlaste turvalisust ja jõukust.

Kogu Euro-Atlandi maailm on suures transformeerumises ja ebakindel. Euroopas leviv natsionalism, populism, ksenofoobia ja isolatsionism on suures vastuolus Euroopa Liidu väärtustega. Ebameeldivad trendid raskendavad Euroopa ühtse kaitsepoliitika elluviimist; väheneb solidaarsus; majanduskasv ei ole piisav.

Eesti peab olema aktiivsem Euroopa tuleviku debattides – kindlasti peaksime rohkem kaasa rääkima Brexiti läbirääkimistes. Brittide otsus lahkuda Euroopa Liidust võib tõsiselt pärssida nii tööjõu vaba liikumist, Euroopa Liidu majanduskasvu, Euroopa ühtsust terrorismi, piiride ja Venemaa vallas. Brexit ei ole pelgalt Lääne-Euroopa teema, mida arutavad vaid Ühendkuningriik ja Prantsusmaa – meie hääl peab nendes läbirääkimistes selgelt kuulda olema.

Valimised on peatselt tulemas nii Prantsusmaal, Saksamaal kui Venemaal. Hiljutised valimised USAs ja referendum Itaalias ei toonud meid kahjuks grammigi lähemale vajalikule selgusele, mis puudutab NATO tulevikku või läänemaailma ühtset poliitikat Venemaaga.

Tõstame pilgu kaugemale. Globaalselt on murekohti lisaks eelmainituile veel küll ja küll: Põhja-Korea relvastumine, sõjad Süürias ja Jeemenis, ebaselgus Iraani tuumaleppega, hõõrumised Lõuna-Hiina merel, Donald Trump. Senini on Trump olnud märksa konkreetsem oma sisepoliitika kui välispoliitilistes eesmärkides. Ta on välja toonud, et ISIS kujutab ohtu kogu maailmale ja imetleda tuleb neid NATO liikmeid, kes panustavad riigikaitsesse kokkulepitud 2% oma SKTst.

Sellega olen igati päri. Kuid Trump tahab seniseid arusaamu pisut raputada. Näidata Ameerika võimsust ja võimu. Muidugi ei ole asjad siiski nii, et Euroopa ootab, kuni Washington paneb «mängu kokku» ja annab meile teada, mis rolli meie selles etendame. Enamik Euroopast teab täpselt, mida teha tuleb, ja sellega peab kohe pihta hakkama.

Sõjalised ohud, välispoliitilised katsumused ja poliitiline ebakindlus on maailma praegune reaalsus, kuid paanikaks põhjust ei ole. Me peame tegema ja teeme juba praegu tihedat koostööd regionaalsete partneritega, NATO liitlaste ja Euroopa Liidu liikmesriikidega.

Eestil on kogu Euroopa heaolu kasvus võimalik etendada senisest märkimisväärselt suuremat rolli. Ohud, mis meid ümbritsevad, ei ole tingitud Eesti enda tegematajätmistest, vaid meid ümbritsevate riikide ebastabiilsusest. Täpsem oleks öelda suurte rahvaste ebakindlusest tuleviku ees.

Muidugi ei istu Eesti kõrvaltvaatajana, käed rüpes, vaid tegutseme. Oleme ju tõhustanud oma piiri- ja siseturvalisust, loonud koos NATO partneritega eriolukordadele reageerimise plaani, suurendanud partnerite kohalolekut nii mehitatud üksuste kui tehnika näol, rääkimata NATO õhuturbemissioonist.

Eesti peatne eesistumine annab võimaluse meil Eestit ja meie inimesi ning oma ideid veelgi tutvustada. Meil on häid mõtteid, mida on võimalik rakendada kogu Euroopas ning mis tooksid kasu kõikidele liikmesriikidele. Õnnestunud poliitika vereproov näitab maksimaalset heaolu.