Tarmo Soomere: piiramatu arvamuste vabadus võib olla informatsiooniline eutanaasia

Tarmo Soomere. Foto: Sander Ilvest

Teadlasel pole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus olla vajadusel poliitiliselt ebakorrektne, ent siingi tuleb arvestada piirangutega,  rääkis Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere inimõiguste instituudi aastakonverentsil peetud kõnes. 

Millegipärast, tõenäoliselt instinktiivselt, tunnen sageli, et minu kui teadlase sõnavabadus on kõige paremini tagatud siis, kui paiknen neist, kellele oma arvamust avaldan, ohutus kauguses. Võib-olla on see omapärane peegeldus nüüdisaegsest infoväljast, kus naabriga tülli minnes on ohutu talle e-kirja kaudu näkku sülitada. Veel ohutum on teha seda anonüümselt, interneti kaudu. Seda on nüüdseks taibanud vist juba miljardid.

Interneti kasutamine sai inimõiguseks

Me ei pääse üle ega ümber informatsioonist ja selle liikumisest. Arvamuse avaldamine on klassikaline informatsiooni vorm. See on kogum mõtestatud sõnu teatava signaalina (hääl või tekst), mida vastuvõtja omakorda lahti mõtestab. Lõviosa informatsioonist liigub praegu interneti kaudu, mis on eelmise sajandi üks fantastilisemaid leiutisi, mis siis, et praegu täidetud osaliselt müraga. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest Romeo Kalda asjas saab selgeks, et interneti kasutamine on saamas üheks inimese põhiõigustest. Küsimus sellest kui inimõigusest on siis aga laiem. Peame hoopis küsima, kas inimestel on ka võõrandamatu õigus viibida infomüra keskel, sh teadlikult konstrueeritud valeinfo väljas – nagu hiljuti selgus Facebooki kohta.

Kui see on inimõigus, siis peaks sellega kaasnema – nii nagu kasvatuse ja hariduse maastikul – seda tasakaalustav ning samal tasemel võõrandamatu õigus. Õigus saada nõnda treenitud, et olla võimeline enda jaoks teavet sorteerima, võrdlema pakutut heade tavadega ja tegema põhjendatud otsuseid. Täpselt nõnda, nagu peame oluliseks õigust omada head lastetuba, saada väärt haridus ning omandada peened maneerid; isegi siis, kui nende kategooriate tähendus ajas ja ruumis muutub. Täpselt nõnda, nagu õpetame inimesi varjuma tornaado eest, jooksma mäkke läheneva tsunami eest või mitte astuma õhukesele jääle, on inimestel võõrandamatu õigus saada korralik haridus ka selles, kuidas teha faktikontrolli, kuidas ära tunda petukirju, õngitsemist, manipuleerimist või püramiidskeeme.

Tsensuur ei ole siin väljapääs ja see, et suurel osal vanemast põlvkonnast pole aimugi nende sõnade tähendusest, ei ole vabandus. Praegu toimime aga nõnda, nagu eesmärgiks oleks tagada inimestele võõrandamatu õigus sooritada informatsiooniline enesetapp ja järjest enam likvideerides muid võimalusi suhtlemiseks nii ligimeste kui ka riigiga. Vaid veidi utreerides: tehes internetist ühiselt spondeeritud ja üldiselt aktsepteeritud informatsioonilise eutanaasia.

Teadus peab olema poliitiliselt ebakorrektne

Teadus on selles kontekstis delikaatses situatsioonis. Teaduse kvintessents seisneb uute ja oluliste teadmiste saamises ja nende kommunikeerimises teistele. Selle alamhulga moodustab imperatiiv oma teadustulemused avaldada. Seetõttu on teadlastel mitte ainult õigus, vaid ka kohustus vajadusel olla poliitiliselt ebakorrektne. Samas on seda õigust raske ette kujutada absoluutsena, ilma mingite piiranguteta.

Enamasti realiseerub see enesedistsipliini kaudu (mis ei ole enesetsensuur, vaid pigem kaine mõistus). Nii näiteks on loogiline loobuda selliste juhiste avaldamisest, mille abil saaks koduses vannitoas või köögis valmistada massihävitusrelvi. See on lihtsalt vastutustundlik käitumine, ei enamat.

Teisalt näeme järjest tugevamat survet teaduse konverteerimisele majanduskasvuks. Selle mündi esikülg on kiiresti tekkivad töökohad ja heaolu kasv. Teine külg on teaduse viimasel sõnal baseeruvate tehniliste lahenduste varjamine või patenteerimine. Need teemad on aga võrdlemisi hästi läbi mõeldud ja vastavad pinged mõistlikult maandatud; lähtudes ka sellest, et igaühel on õigus oma intellektuaalse võimekuse abil kasu teenida.

Märksa keerukam probleem teadusmaastikul on arvamuste varjatud kallutatus. Üldlevinud arusaama kohaselt väärivad kommunikeerimist ja publitseerimist ennekõike positiivsed teadustulemused. See on iseenesestmõistetav matemaatikas ja füüsikas, kus negatiivne tulemus üldiselt tähendab, et uut infot ei ole ja seetõttu pole ka suurt midagi kommunikeerida.

Avaldada ei saa vaid positiivset

Asjad on teisiti näiteks meditsiinis või sotsiaalteadustes. Seal on vaid positiivse tulemini jõudnud uuringute avaldamine saanud tõsiseks probleemiks. Mitte et neis uuringutes midagi valesti oleks. Mure hoopis selles, et sageli otsitakse ja leitakse struktuure ja mustreid sealt, kus neid tegelikult ei ole. Nii nagu Kuu või Päikese naeratav nägu, mille võrdlemisi meelevaldselt konstrueerib meie taju. Probleem tekib siis, kui jäetakse ütlemata, kui mitmes uuringus mustreid (näiteks käitumismustreid või uue ravimi positiivset mõju) ei ole leitud.

Teadus on õnneks suhteliselt hästi iseorganiseeruv ja isereguleeruv süsteem. Praegu on mitmetes valdkondades selleks, et üldse saada õigus oma teadustulemusi soliidsetes teadusajakirjades avaldada, kohustuslik oma uuring enne selle alustamist registreerida. Et oleks selge, kui mitu protsenti uuringutest otsitavat mustrit ei tuvasta. Ka see protsess peegeldab üht olulist inimõiguste aspekti. Neil, kes on uuringu subjektid või kasutajad (näiteks majanduslike või poliitiliste otsuste tegijad) on võõrandamatu õigus saada adekvaatne informatsioon mitte ainult ühe uuringu tulemustest, vaid kogu suure pildi kohta.

Utreeritult võib öelda, et see, kes valitseb informatsiooni, valitseb ka maailma. Informatsioonil on hind. Seda nii termodünaamikas, mikromaailmas, organismide tasemel kui ka ühiskonnas. Arvamuste vabadus on tänapäeva ühiskonna üks alustalasid. Siis on aga loogiline inimõiguste kaasdimensioon õigus saada haritud ja treenitud vabalt levivate arvamuste võrdlemiseks, pädevuse ja adekvaatsuse kontrollimiseks. Teisisõnu, vajalikke oskusi, kuidas elada hüperkommunikatiivses maailmas ja valitseda seal liikuvat informatsiooni, tuleb hakata kasvatama juba lastesõimes. Tegelikult ei ole selles midagi uut: kui maailm muutub keerukamaks, laieneb vastavalt inimese võõrandamatu õigus haridusele ja peab muutuma hariduse paradigma.

---

Soomere esines arutelupaneelil «Sõnavabadus multikultuurses Euroopas» kus osalesid Saksa kirjanik Thilo Sarrazin ja Prantsuse politoloogiaprofessor Dominique Reynié. Sõna sai ka kirjanik Peeter Helme. Paneeli modereeris õiguskantsler Ülle Madise.