Eero Janson: pagulased tööle! Aga kuidas?

Eero Janson. Foto: Kristjan Teedema

Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson teeb kokkuvõtte võimalikest lahendustest, mis on esile kerkinud seoses värskete saabujate ligipääsuga tööturule.

Kaheksa kuud on möödas ajast, kui Eestisse saabusid esimesed seitse ümberpaigutamisprogrammi raames saabunud sõjapõgenikku. Märtsist alates on Eestisse tulnud 77 sõjakoldest pärit inimest, pooled neist lapsed. Kas seda on palju või vähe, otsustagu igaüks ise.

Mõni kuu tagasi teatas mitu meediakanalit, et mitte ükski kvoodikava raames saabunud täiskasvanu ei ole läinud tööle. Tegelikult on töölkäivaid täiskasvanuid ka viimaste saabujate seas, samuti osaleb mitu neist tööpraktikal ning üks asunud omandama kõrgharidust, seda küll ingliskeelsel õppekaval. Varasematest saabujatest – alates 1997. aastast on Eesti rahvusvahelise kaitse andnud enam kui 300 igas vanuses inimesele – on valdav osa tööturul aktiivsed, ükskõik, kas ollakse saabunud Ukrainast või Sudaanist. Kuid see ei tähenda, et tööturule sisenemine neile lihtne oleks.

Uute saabujate tööturule aitamine peab algama enne nende maandumist Tallinna lennujaamas. Teatavasti on Eesti oma kvoodikava järgi saabunute vastuvõtusüsteemi üles seadnud nii, et Eestisse saabujaid ootab üürikorter mõnes Eesti omavalitsuses. Seejuures peetakse silmas, et uued saabujad ei läheks elama ainult Tallinna ja Tartusse, vaid ka väiksematesse kohtadesse. Kuigi selline süsteem on üldjoontes hea, paneb see riigi õlule ka suure vastutuse: inimesed tuleb panna elama keskkonda, mis toetaks nende kiiret iseseisvumist.

Paraku jaotame praegu saabuvad pered üle Eesti laiali peamiselt selle järgi, kus on olemas elamispind, võtmata omavalitsuse valikul arvesse sisulisi argumente. Nii ongi mitmel juhul tehtud tööturu seisukohast vaadates ebamõistlikke paigutusi. See peab muutuma. Näiteks peame hindama omavalitsuste tööjõuvajadust, et see läheks kokku sinna paigutatute haridustausta ja varasema töökogemusega. Vähema hariduse või keeleoskusega inimeste puhul tuleks paigutamisel arvesse võtta, et neile oleks vastuvõtvas omavalitsuses tagatud toetavad teenused, sh tõlketeenus, samuti keele- ja edasiõppe võimalus.

Kui pere on juba kohal ja esimesed hädavajalikud sammud dokumentide taotlemisest lastele koolikoha leidmiseni tugiisikute abiga tehtud, algab keeleõpe ja töö otsimine. Võiks ju arvata, et need kaks saab ja on mõistlik ühendada: mõned tunnid keeleõpet iga päev ja samal ajal ka töötamine keskkonnas, kus saab omandatud keelt kolleegidega suheldes kasutada. Kuid tegelikkus on keerulisem. Kuigi riik pakub praegu vaid sada tundi tasuta keeleõpet, mida on erakordselt vähe, toimuvad needki tunnid enamasti päevasel ajal ja seetõttu pole õppimise kõrval võimalik töötada. See on kummaline nokk-kinni-saba-lahti-olukord: kui ei räägi keelt, on raske tööle minna, kui ei lähe tööle, ei saa keelepraktikat.

Mitmes teises riigis, sh Põhjamaades, on see olukord lahendatud efektiivsemalt: keeleõpet suudetakse pakkuda ka töökeskkonnas. Nõnda saab keeleõppe tuua klassiruumist pärisellu, muuta õppe nii funktsionaalsemaks, õpetades päriselt vaja minevat keelt, kui ka efektiivsemaks.

Mõnes teises riigis suudetakse keeleõpe siduda ka ümber- või täiendusõppega: samal ajal kui õpitakse keelt, omandatakse ka kohalikule tööturule vajalikke praktilisi oskusi ja teadmisi.

Kummalisel kombel takistab selliste lahenduste kasutamist Eestis tihtilugu just pagulaste väike arv, kuna need lahendused nõuavad teatud hulga õppurite olemasolu. Samas võiksid sellistest lahendustest abi saada ka teised Eestisse saabunud välismaalased.

Peaksime rohkem arvesse võtma, et sõjapõgenikud saabuvad siia erinevate ressurssidega: teadmiste, oskuste ja kogemustega. 2014. aasta andmete järgi on tervelt viiendik Euroopa Liidus elavatest pagulastest kõrgharidusega. Ka sel aastal kvoodikava järgi Eestisse saabunute seas on näiteks arste, IT-spetsialiste ja filolooge, kes võiksid oma erialaseid teadmisi ja oskusi siinsel tööturul ära kasutada. Tegemist on suuresti kasutamata potentsiaaliga.

Suurim takistus on taas eesti keele oskus, eriti mis puudutab kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvaid ametikohti. Näiteks on Eestisse saabunud Süüria arstil siinses tervishoiusüsteemis lähiajal rakenduse leidmine peaaegu võimatu, kuna keeleseaduse järgi peavad kõik siin töötavad arstid rääkima eesti keelt vähemalt kõrgel C1-tasemel. Kuidas ja millal ta praeguse täiskasvanute keeleõppe juures ükskord sellise tasemeni jõuab, on ebaselge. Õppinud arsti aga lihttööle samuti saata ei taha.

Töötamine pole ainus hõive, kuhu inimesi suunata. Suuresti kasutamata potentsiaal on siin kõrghariduse alustamine või pooleli jäänud hariduse jätkamine. Kuid siingi takerdume esmalt keeleoskuse taha, sest tasuta ülikoolikursused on valdavalt eestikeelsed. Kuid seejärel ka tehnilistesse küsimustesse: ülikoolid küsivad sisseastumisel tunnustatud originaaldiplomeid, mis aga sõjakoldest põgenenud inimestel võivad olla hävinud või maha jäänud. Jällegi suudab mitu teist Euroopa riiki leida sellises olukorras praktilisi lahendusi, näiteks tunnustada eelnevat haridust teiste tõendite, aga ka koopiate pinnalt.

Kui saabuja varasem haridustee on lühem, näiteks katkenud pärast 9. klassi lõpetamist, peaks põhiraskuse suutma enda peale võtta täiskasvanute gümnaasiumid ja kutseõppeasutused, parimal juhul seotuna keeleõppega.

Niisiis, kuigi tubli algus on tehtud, on meie vastuvõtusüsteemil veel palju arenemisruumi, et jõuda tasemeni, mis ka tegelikult toetaks uute saabujate kiiret iseseisvumist. Alustades esialgsest omavalitsuse valikust ja lõpetades funktsionaalse keeleõppega, mis oleks seotud töötamise või ümberõppega – kiireid arenguhüppeid on vaja teha mitmes suunas. Ja teistelt riikidelt on meil siin palju õppida.

Vastasel juhul oleme loonud olukorra, kus ootame küll uutelt saabujatelt kiiret tööleasumist, kuid ei loo selle toetamiseks omalt poolt sobivaid tingimusi.