Priit Kärsna: miks õudusunenägu? Vastuseks Garri Raagmaale

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
2. detsember 2016 10:54
Priit Kärsna. | FOTO: PP

Vigala vallavanem Priit Kärsna vastus geograaf Garri Raagmaa arvamusloole «Geograafi õudusunenägu», PM 27.11.

Garri Raagmaa kirjutas 27. novembri Postimehes haldusreformist kui geograafi õudusunenäost. Samas kõlas see lugu pigem ühe äärmusliku linnainimese õudusunenäona.

Jutt hakkas peale sellest, et autori arvates vales suunas liikuvas haldusreformis on süüdi omavalitsusjuhid, kes klopsivad Läti kombel kokku arusaamatuid vallamoodustisi, et iseenda toiduahelat säilitada.

Siiani on omavalitsusjuhtidele Lätit ikka eeskujuks toodud kui haldusreformi edukat muinaslugu, milles paljud vallajuhid on siiski kahelda julgenud. Tõenäoliselt leidub ka oma toolist kinni hoidvaid omavalitsusjuhte, kuid millistele faktidele Garri Raagmaa üldistus peale tema enda spekulatsioonide toetus, jäigi artiklis lahti seletamata. Autor väitis oma loos ka, et enamikus Eesti valdades pole ei huviharidust ega ka kultuurimaju. Selle peale tuleb küll meenutada Andrus Ansipit – no tule taevas appi!

Loo autori seisukohaga kohanimede suhtes võib igati nõustuda. Ka mulle on arusaamatu, kuidas on ajaloolisi nimesid valdade ja linnade ühinemise käigus siiani «õhupallide ja klaashelmeste vastu» ümber vahetatud ja ka praeguse reformi käigus ümber vahetatakse. Ilmselt kulub palju-palju aastaid, enne kui uued nimed jälle sisse töötada suudetakse. Juhul kui see üldse õnnestub.

Samuti meeldis Suurbritannia omavalitsussüsteemi näide, kus võim on detsentraliseeritud ja kohalikud inimesed saavad ka tegelikult kohalikke asju ise otsustada. Samas puudub kohapeal suur palgaline bürokraatia ning au sees on ka vabatahtlik töö. Küll ei ole eralõbu nende kohalike teenuste rahastamine. Minu tagasihoidlik vihje geograafile on aga see, et kui reformi edukuse ainsaks kriteeriumiks on ainult omavalitsuse elanike arv, ei ole põhjust Suurbritannia-laadseid lahendusi Eestis oodata.

Üks asi, millega ma mitte kuidagi ei nõustu, on linnainimesest geograafi arusaam, et kõik suuremad teenused tulekski ainult maakonnakeskustesse rajada, andmata endale aru, kelle rahakoti arvel see toimuks, ja pakkumata ühtegi alternatiivi, kuidas nii tehes «ääremaalaste» rahakottides jääks mõrv toimumata. Siin ei saa ma kaardile vaadates märkimata jätta, et näiteks läbirääkimisi pidavate Märjamaa ja Vigala valdade kogupindala on näiteks Hiiumaa omast tüki suurem.

Praegu on hulk teenuseid, mille asjus omavalitsus ei saa eriti palju kaasa rääkida, nagu näiteks postkontor, sularahaautomaat, perearst, hambaarst jne. Kasumit taotlevad teenusepakkujad otsustavad ise, kus oma teenuseid pakkuda. Postkontorite kohta seisab küll praegu seaduses, et need peavad asuma igas omavalitsuses ja inimestele, kes elavad postkontorist üle 5 km kaugusel, tuleb teenust pakkuda soovi korral tasuta kodus või töö juures – lihtne ja loogiline.

Uue postiseaduse eelnõus on aga kirjas (olukorras, kus valdu saab pärast reformi olema tunduvalt vähem), et hoopis vähendatakse nõudeid postipunktidele ning piir, millest kaugemal on inimesel õigus tasuta postiljoni koduteenust, nihutatakse hoopis 10 km peale. Kas seda ääremaade inimeste röövimist nimetatakse regionaalpoliitikaks?

Olen nõus, et firma peab saama korraldada oma tegevust parimal võimalikul viisil. Parim võimalik viis pole aga võimalus teenida lisakasumit ääremaa inimese rahakoti arvel.

Probleemid jätkuvad geograafi käsitluse järgi maakonnakeskustesse planeeritud kohaliku omavalitsuse teenustega. Linnas elades pole vahet, kus täpselt mingi teenus asub. Kuigi suures linnas võib liikumine punktist A punkti B palju aega võtta, on transpordikulud siiski hajaasustusega võrreldes väikesed, Tallinnas on näiteks transport lausa tasuta.

Praegu üle Eesti elavad inimesed on oma elukohavaliku teinud taristust lähtudes. Need on lasteaiad, koolid, huvitegevuse võimalused, töökoha asukoht, teedevõrk, ühistranspordiühendused ja palju muudki, mis on inimesi elukoha valikul suunanud. Kui tulla tagasi teenuste juurde, siis praegu, kui näiteks ujula asub Märjamaal, doteerib Vigala vald terviseprojekti kaudu oma elanikele ujula kasutamist, sest ühistranspordiga pole õhtuti võimalik ujumas käia ja erinevalt Märjamaa alevi elanikust kulub «ääremaalasel» autotranspordile üks kord ujumas käimiseks ca 7,5 eurot (arvestatud on minimaalse 15 s/km autokuluga ja 50 kilomeetriga).

Kui geograaf soovitab viia teenused (nagu ujula, spordisaal jne) maakonnakeskusesse, siis Raplasse või Pärnusse sõiduks on «ääremaalase» autokulu juba umbes 15 eurot. See 15 eurot on ainult üks kord ujula teenuseni jõudmiseks, st see on lisakulu teenuse kasutamiseks võrreldes linnainimesega. Kui me viime ujula ja muud «suured» teenused maakonnakeskusesse ja teenuste juurde jõudmine jääb elanike eralõbuks, siis minu retooriline küsimus on: kas me sellist regionaalpoliitikat tahamegi? Kas me usume, et nii tehes elu maal säilib?

Minu arusaama järgi seisneb põhjus, miks ääremaastumine ka siiani ühinenud valdades on pigem hoogu juurde saanud, selles, et isegi kui uued ühinenud vallad on loonud endiste valdade territooriumil teenuspunkte, on olnud tegemist tihti konkreetse vastutajata ja läbi mõtlemata suvaliste teenuspunktidega, mille eluiga on jäänud seepärast ka lühikeseks. Tüüpiline ametlik põhjendus on olnud aga, et inimesi oli vähe ja nad tahtsidki hoopis vallakeskuses teenuseid tarbida.

Samuti on valdade ühinemise käigus arendatud välja ilusaid vallakeskusi ja uusi paremaid teenuseid, kompenseerimata seda aga kodulähedastest teenustest ilma jäänud elanikele. Loodetavasti suudetakse haldusreformi käigus, nii nagu artiklis toodud Suurbritannia näites, anda osavaldadele mõistlik sisu. Loodetavasti tulevad ka teadlased appi ja aitavad teenuseid nii planeerida, et elu maal oleks edaspidigi võimalik.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL