Vestlusring: Eesti keel on edulugu

Birute Klaas-Lang, Karl Pajusalu, Helle Metslang Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Kas masinad hakkavad meiega me emakeeles suhtlema? Kas inglise keel tungib peale ja lämmatab? Kuidas õpetada eesti keelt nii, et see ka selgeks saaks? Miks õpib välismaal igal aastal tuhatkond üliõpilast eesti keelt ja miks huvi kasvab? Nende ja teistegi küsimuste üle arutlesid vestlusringis kolm Tartu Ülikooli eesti keele professorit: Birute Klaas-Lang, Helle Metslang ja Karl Pajusalu.

Kui lehtedest jääb tihti mulje, et humanitaarteaduste olukorrast võime rääkida vaid nutulaulu vormis, siis tegelik pilt on väga palju rõõmustavam. Veelgi enam: meil on igati põhjust mõelda eesti keelest kui ajaloolisest ja praegusest eduloost. Ja me läheme üheskoos edasi.

Rahvuslike erialade professuurid on Tartu Ülikooli seaduse järgi olemas olnud viis aastat. Rääkisin eelmisel nädalal kolme eesti keele professoriga, kes äsja olid läbinud ka rahvusvahelise hindamise. Hinnangud on väga head ning ka tegevuste ja tulemuste loetelu muljetavaldav.

Tartu Ülikoolis ja teistes eesti keele asutustes loodavad keelekorpused – valitud, digiteeritud ja teatud reeglite järgi töödeldud tekstide kogumid – on see vundament, millele toetudes ehitatakse nii praktilised rakendused kui ka luuakse uusi teadmisi keele kohta.

Professor Helle Metslangi toimetamisel ilmub ülejärgmisel aastal viimane köide kaheksaköitelisest sarjast «Eesti keele varamu» – sellega on meil esimest korda ajaloos olemas täielik ülevaade oma emakeelest, häälikutest kuni teksti tasandini. «Eks me pidime ka ministeeriumile päris palju seletama, kui suur ponnistus see on. Paljud nähtused, näiteks foneetikast terved häälikuklassid, olid ju uurimata. Oli vaja teha juurde palju uuringuid, see polnud pelk senitehtu kokku kogumine,» selgitas professor Karl Pajusalu.

Pikast ja põnevast jutuajamisest on teie ees need teemad, mis kõige enam kogu Eesti avalikkust puudutavad.

Masinad õpivad eesti keelt

Karl Pajusalu: Meie TÜ eesti üldkeeleteaduse instituudis tegeleme arvutilingvistikaga ja Arvutiteaduse Instituudis on keeletehnoloogia. Me teeme omavahel väga tihedat koostööd. Meie ja nende inimesed osalevad samades projektides. Praktikas puudutab sellealane arendustegevus näiteks automaatset keelekontrolli ehk spellereid, igasuguseid automaatvastajaid, masintõlget.

Helle Metslang: Ideaalis peaks masin suutma ka inimesega suhelda. Selleks on vaja tunda vestluse struktuuri: kuidas lauset kokku pannakse, kuidas küsitakse ja vastatakse.

Birute Klaas-Lang: Unistus, et paned vidina kõrva ja saadki keelega hakkama… 

Karl Pajusalu: Ideaalset masintõlget ei tule tegelikult mitte iialgi. Keele taga on nii palju konteksti ja maailmapilti – seda, mis jääb ütlemata, aga millest on vaja aru saada. Kasvõi sellegi sõnastamine, mida tuleb arvestada, aga mis pole nähtaval, on matemaatikute jaoks oluline. Keeleteadlased peavadki ütlema, kust piirid jooksevad.

Marti Aavik: Olen kuulnud murelikku küsimust, et meil arendatakse küll keeletehnoloogiat, aga kas see ikka on piisav, et kui iga seade külmkapist kuni motorollerini inimesega rääkima hakkab, teeks ta seda ka eesti keeles. 

Helle Metslang: Kõnesünteesiga tegeletakse Eesti Keele Instituudis ja kõneanalüüsiga TTÜs. Kõnesüntees on minu arvates juba päris heal tasemel, aga nõuab muidugi pidevat arendamist ja lihvimist. Muidugi, Eesti on väike ja meie keeleteadlasi on ka vähe. Foneetika uurimine annab sisendi nii ühele kui teisele. Meie tegelemegi alusuuringutega. Ka EKI sõnaraamatud ja keelehoole eeldavad keele tundmist, mida loomegi meie.

Birute Klaas-Lang: Küsimus on ka, kas neid eesti keele rakendusi on võimalik raha eest müüa. Ma arvan, et ei ole. Ja ei peagi müüma. See ongi väikeriigi ülesanne pakkuda ise omakeelset tuge ja õhutada, et neid rohkem kasutataks. See teeb eesti keele nähtavaks ja tagab arengu moodsates kasutusvaldkondades.

Helle Metslang: Meil on riiklikud programmid sellise tegevuse toetamiseks, aga muidugi on vahendeid ikka vähem, kui oleks tarvis kõigi vajalike tööde jaoks.

Birute Klaas-Lang: Meie kolmekesi oleme olnud ka aastaid Eesti keelenõukogu koosseisus. Ülesanne on olnud keeleseisundi jälgimine ja keelepoliitika soovituste andmine.

Keel ei ole ainult õigekirjutus, koma õigesse kohta panemine, vaid hõlmab väga laia teemade ringi. Üks olulistest teemadest ongi see, kuidas tunneb keel end ühiskonnas ja riigis, erinevates kasutusvaldkondades.

Marti Aavik: Kus ta siis ennast hästi tunneb?

Birute Klaas-Lang: Praegu on suhteliselt hästi igas kasutusvaldkonnas.

Helle Metslang: Riigikeele staatus hoiab keelt väga hästi. Samas on kõigis mitteingliskeelsetes maades paratamatu, et teadust peab tegema nii emakeeles kui ka inglise keeles. Septembris oli meil siin Leuveni ülikooli (Holland) algatatud seminar, kus arutati, kuidas rahvuskeeled ja praegune teaduse lingua franca – inglise keel – omavahel suhtlevad. Leuveni ülikooli õigusteadlasest prorektor rõhutas, et rahvusülikooli roll on harida oma maa jaoks vastutustundlikke ja mitmekülgselt toime tulevaid spetsialiste. Sellest ei saa kuidagi mööda minna. Ülikooli esimene missioon on harida spetsialiste, kes suudavad omal maal eesti keeles suhelda.

Samas oleme maailmas väga tublid. QS Rankingu järgi, kus reastatakse üle 3000 ülikooli, on Tartu Ülikooli lingvistika 101.–150. kohal.

Karl Pajusalu: Mis on Tartu Ülikooli jaoks kõige kõrgem koht. Mulle on ka alati tundunud imelik rahvusliku ja rahvusvahelise vastandamine. Tegelikult näeme Tartu Ülikoolis, et rahvuslikud erialad on mitmeti kõige rahvusvahelisemad, rahvusvaheliselt väljapaistvad.

Birute Klaas-Lang: Sama kiideti ka meie rahvusvahelises hindamises. Teisalt toodi välja, et meil on umbes 60 protsenti publikatsioonidest eesti keeles ja 40 protsenti inglise keeles. Aga me peamegi tegelema Eestiga. Me ei saagi orienteerida oma teadustegevust nii, et kanname oma teadustulemusi ette ainult ingliskeelsetes ajakirjades. Üks meie missioon ongi hoida üleval väga heal rahvusvahelisel tasemel eestikeelset teaduskirjandust.

Karl Pajusalu: Uurimine tähendab mõneti ka uuritava objekti väärtustamist. Eesti keele mitmekülgne uurimine rahvusvahelises kontekstis on ka selle väärtustamine.

Ingliskeelne või eestikeelne?

Marti Aavik: Kuidas on lugu ülikooli üldise üha rohkem ingliskeelseks muutumisega? Kas surve on väga tugev?

Birute Klaas-Lang: Peaaegu ükski Tartu Ülikooli senati istung ei möödu viimasel ajal selleta, et ei avataks mõnda ingliskeelset õppekava. Kui võrrelda Soomega, siis seal hoitakse põhiõppekavad ikkagi soomekeelsed ja püütakse midagi ka rootsikeelsena hoida. Interdistsiplinaarsed õppekavad on sageli ka ingliskeelsed. Aga meil kipub olema teisiti. Üks viimaseid samme oli, et ingliskeelseks muudeti õppekava, kus valmistatakse ette slaviste, skandinaviste, prantsuse ja klassikalisi filolooge jne. See teeb ikkagi väga murelikuks. Mis on meie ülesanne? Minu arvates kasvatada Eesti haritlaskonda. Kui nad ei valda emakeelset terminoloogiat…

Karl Pajusalu: See pole meie kui õppejõudude toimetuleku mure, sest me kõik oleme inglise keeles õpetanud. Mure on noorte pärast.

Marti Aavik: Kas see võib viia millegi selliseni nagu omal ajal, mil ülikooliharidus oli ladinakeelne ja Euroopa haritlased ei saanudki suhelda «matsikarjaga», vaid eelkõige teiste omasugustega?

Birute Klaas-Lang: Nii ongi. Kui eliit muutub ingliskeelseks, kui puudub emakeelne intellektuaalne sõnavara ja ta oskab akadeemilisel tasandil oma mõtteid palju paremini väljendada inglise keeles, kuidas ta siis oma kaasmaalastega suhtleb?

Karl Pajusalu: Mina olen alati rõhutanud mitme keele kasutamise loomulikkust. Seda, et me ei sega eri keeli kokku, vaid oskame neid lahus hoida. Peale inglise keele on meie kultuuris tähtsad ka mitu teist keelt. Meil ei peaks olema mitte ingliskeelsed õppekavad, vaid heal tasemel rahvusvahelised õppekavad.

Birute Klaas-Lang: Ega eestikeelne õpe ei pea tähendama, et me ei kasuta võõrkeeli. Loomulikult on palju võõrkeelset kirjandust, välislektoreid ja üksikuid võõrkeelseid aineid. Praegu on administratiivne tõke: õppekava saab olla kas ainult eesti- või ainult ingliskeelne. Siis tehaksegi ingliskeelne õppekava. Tegelikult võiks jätta keelevaliku vabaks.

Karl Pajusalu: Raske on olla soome-ugri uurija, kui sa ei oska soome keelt. See on soome-ugri maailma lingua franca, ka ungarlaste jaoks. Oluline on osata nii saksa kui ka vene keelt. Eesti ja inglise keele oskamine on elementaarne, aga kõrvale on vaja ka midagi muud.

Birute Klaas-Lang: Teeme ennast range valikuga ise vaesemaks. Eestlane on olnud läbi sajandite mitmekeelne, mitte kakskeelne. Haritud eestlane ja eurooplane oskab ikka vähemalt kolme-nelja keelt.

Karl Pajusalu: Kui on eestikeelne õpe, siis ei teki probleemi, kui ma annan üliõpilastele lugeda midagi soome või saksa keeles. Kui on ainult ingliskeelne õpe, siis on tunne, justkui ei tohikski teisi keeli kasutada. See on kvaliteedis tagasiminek.

Helle Metslang: Kusjuures see on vastuolus Euroopa Liidu keelepõhimõtetega, kus seatakse eesmärgiks, et iga eurooplane omandab vähemalt kaks võõrkeelt. Nüüd kipub see ükskeelseks minema.

Marti Aavik: Hiljuti on avaldatud ka julgeid mõtteid, et emakeelne õpe on koormav ses mõttes, et esmalt tuleb eriala omandada eesti keeles ja siis maailma teadusesse sukeldumiseks veel ingliskeelsena otsa. Küsiti, miks siis mitte kohe inglise keeles õppida.

Karl Pajusalu: Ma arvan, et kui see on vaimselt liiga koormav, siis võib-olla polegi selliste inimeste jaoks ülikool päris õige koht. Tasemel teadlane peaks olema suuteline ka kolmes või neljas keeles kõik ära õppima, mis tarvis.

Mõtleme nüüd mänguliselt edasi. Ameerika ülikoolides on hispaania keele positsioon juba niivõrd tugevaks muutunud… Ühel hetkel võib olla täpselt nagu ladina keelega, et ainult kusagil perifeerias on jäädud inglise keele juurde. Üks meie keelesugulaste maa oli lõpuks ainukene Euroopas, kus õpetati ladina keeles. Nemad olid küll selle üle uhked, aga juba sada aastat seda kusagil mujal enam ei olnud. 

Birute Klaas-Lang: Esiteks on see inimese enda vaesumine, kui ta ei oska korralikult oma emakeelt ja oskab ainult ühte võõrkeelt. Teisalt mõelgem, mida teeb eesti keelele see, kui ta jääb ühest oma kasutusvaldkonnast ilma. Sellega läheb pöörlema kasvav lumepall.

Maailmas ja ka Euroopas on palju näiteid. Esmalt kaob emakeel kõrgharidusest, jäädes viimse kantsina vast õpetajakoolitusse. Aga mis siis motiveerib keskkooliõpilast õppima oma emakeelt? Võtame kasvõi Malta. Ligi pool miljonit malta keele rääkijat, aga neil pole emakeelset kõrgharidust. Keskharidus on juba muutunud kakskeelseks. Enam pole ka haritud perekondades prestiižne rääkida oma emakeelt. Kas ei tule tuttav ette? Sama, mis meil oli enne ärkamisaega.

Marti Aavik: Kas on võimalik ümber lükata argument, et mida kiiremini jõuab inimene maailma teaduse juurde ja hakkab sellesse panustama, seda parem? Emakeelse mõistestikuga tegelemine aga raiskab seejuures aega.

Helle Metslang: Maailma teadusega suhtlemine on ainult üks funktsioonidest. Meil on aga ka Eesti-sisesed ülesanded: kasvatada kõiki järgmisi põlvkondi. Identiteedi kaotus toob endaga kaasa igasuguseid halbu tagajärgi. Kui inimesed ei tea enam, kuhu nad kuuluvad, suureneb kuritegevus jne.

Birute Klaas-Lang: Keel on maailma tunnetamise vahend. Kui emakeel jääb kõrvale, siis ükskõik kui hästi see inimene võõrkeelt ka ei oskaks, jääb tal midagi maailma tunnetamisel puudu.

Helle Metslang: Inimene pole arvuti, et üks põlvkond räägib BASICut, teine Fortranit ja kolmas Pythonit. Iga laps sünnib ja kasvab ikka selle emakeelega, mis ta vanematel on.

Birute Klaas-Lang: Selleks et oma emakeeles maailmast tipptasemel mõelda, on vaja eriala terminoloogiat. Tartu Ülikool pöörab sellele päris palju tähelepanu. Ega meil ole ilmaasjata nõue, et ka võõrkeelne doktoritöö peab sisaldama ammendavat kokkuvõtet eesti keeles. Humanitaaril võib see olla kümme lehekülge, matemaatikul näiteks kaks lehekülge, aga see tähendab, et terminoloogia on läbi mõeldud ja vajadusel ka arendatud eesti keeles.

Nii et emakeele kõrvale jätmine kujuteldava efektiivsuse huvides… See on väga ühekülgne.

Helle Metslang: Keel pole ju ainult teaduskeel. See on ajakirjanduse, ilukirjanduse, argielu jne keel. Kui inimene tahaks emakeelt kõrvale jättes täisväärtuslik inimene olla, siis peaks ta võõrkeeles kõiki neid registreid valdama.

Birute Klaas-Lang: Küsimus on ka selles, mida me ülikoolis üldse teeme. Kas teadlased tegelevad sellega, mis neile meeldib, ja avaldavad tulemused rahvusvahelistes ajakirjades. Ma arvan, et Eesti maksumaksja tahab ka teada, mida tema raha eest ülikoolides tehakse.

Helle Metslang: Ja missugused spetsialistid ülikoolidest tulevad. Nüüd ju räägitakse eriti sellest, et doktoriõpe peaks samuti olema elulähedane ja doktorikraadiga spetsialistid peaksid töötama ühiskonnas igal pool. Kui see õpe läheb ainult ingliskeelseks, siis mida see inimene ühiskonnas peale hakkab, kuidas oma tööd teeb?

Birute Klaas-Lang: Avalik sektor ootab eriti doktorikraadiga spetsialiste – inimesi, kes on võimelised analüüsiks ja sünteesiks, uute ideede leidmiseks.

Helle Metslang: Spetsialiste, kes on võimeline mõtlema ja analüüsima ka väljaspool oma kitsast eriala.

Meie saadikud maailmas?

Birute Klaas-Lang: Kõige rohkem magistrante on meil õpetaja erialal. See ühendab nüüd endas nii emakeele õpetaja kui ka eesti keele võõrkeelena õpetamise eriala. Eestikeelsesse kooli tulevad nüüdsel ajal ka lapsed, kelle kodune keel pole eesti keel. Me peame andma oma õpetajatele ettevalmistuse tööks väga heterogeensete klassidega.

Mõtleme ka eesti keele õpetamisele välismaal. Eesti koolides väljaspool Eestit on juba 5000 last. 30 ülikoolis välismaal õpib eesti keelt umbes 1000 üliõpilast – need on ainult need, keda meie siin teame. Nii välismaised ülikoolid kui ka diasporaa koolid vajavad õpetajaid ja õppejõude. Enam ei saagi ellu saata õpetajat, kellel pole teadmisi, kuidas hakkama saada kasvõi mitte-emakeelse eestlase õpetamisega. Paljud lapsed on ju kakskeelsetest peredest ja kui palju nad kodus siis eesti keelt kuulevad, aga vanemad tahavad, et lapsed ikkagi vähemalt pühapäevakoolis eesti keelt õpiksid.

Karl Pajusalu: Praegu ei ole eesti keel ohustatud, aga teatud ajalooperioodidel on ta olnud väga suures ohus. Veel 150 aastat tagasi oli ebaselge, kas eesti keelest saab kultuurkeel või mitte. See on olnud tõeline edulugu. Oleme maailma keeltest kindlasti esimese saja hulgas, kui arvestada keelehoolet, haritust, tänapäeva tehnoloogia arenguga  kaasas käimist jmt.

Helle Metslang: Ja arvutis olemise poolest loetakse isegi esimese 50 keele hulka. Ka staatuse poolest.

Birute Klaas-Lang: See, et eesti keele staatus on väga kindlal järjel, on aidanud kaasa ka eesti keele ja kultuuri kursuste levikule akadeemilises maailmas. Praegu loevad ju kõik maailma ülikoolid väga raha ja teevad valikuid, mida õpetada. Pekingi rahvusvaheliste suhete ülikooli õppekavasse jõudis eesti keel 2011. aastal just tänu sellele, et seal õpetatakse kõiki Euroopa Liidu ametlikke keeli.

Karl Pajusalu: Kõigepealt tuli eesti keel Pekingis ühte ülikooli, aga nüüd alustati ka teises. Magistri tasemel tulevad nad õppima Tartu Ülikooli.

Birute Klaas-Lang: Nendest kohtadest maailmas, kus eesti keelt õpetatakse, tulebki meile magistriõppesse üliõpilasi. Tuleb Lätist, Peterburist, Tšehhist, Ameerikast, Austraaliast ja nüüd hakkab ka Hiinast tulema. Ei saa kurta, et eesti keele vastu maailmas huvi ei tunta. Muidugi käiakse ka lihtsalt keelekursustel, aga tullakse ka sügavast huvist keele ja kultuuri vastu.

Marti Aavik: Mis on nende inimeste motiivid?

Birute Klaas-Lang: Umbes 60 protsenti õpib filoloogiat ja osa neist siis ka kitsamalt fennougristikat. 40 protsenti õpib sotsiaalteadusi – näiteks rahvusvahelisi suhteid, politoloogiat, ajakirjandust jne. Maailmas ongi filoloogilise suuna kõrvale tulnud väga palju sellist õpetust, mis koondab keelt, kultuuri ja ühiskonda. Tulemuseks on konkreetse piirkonna spetsialistid.

USAs on traditsiooniline tugev fennougristika keskus Indiana ülikoolis, aga selle kõrvale on tulnud Washingtoni ülikool Seattle’is, kus on Balti piirkonna õpingud. Seal õpetatakse eesti, läti ja leedu keelt ning meie piirkonna tundmist. Mina ennustan küll, et eesti keel komplektis teiste Balti riikide keeltega, lisaks Baltimaade ajalugu, ühiskond ja kultuur, mida õpitakse eesmärgiga näiteks saada Balti regiooni eksperdiks, võiks üliõpilase jaoks olla päris hea karjääriperspektiiv.

Üliõpilased räägivad, et «nišitoode» erialana võib aidata tööelus edasi. Kui tööintervjuule tuleb sada inimest, kes kõik oskavad inglise keelt, tunnevad mingil määral arvutit ja veel mingeid üldisi asju, siis kui üks kandidaat oskab eesti keelt, tõstab see ta massist esile.

Kohtusin Pekingis üliõpilastega ja küsisin, miks nad eesti keelt õpivad. Nemad vastasid, et õpivad Euroopat. Nii nagu meie jaoks on mitmepalgeline Hiina üks tervik, näevad nemad ka Euroopat kauge ja eksootilisena, mida saab tundma õppida, õppides eesti keelt.

Helle Metslang: Kes iganes välismaal eesti keele ära õpib, satub kasvõi mingil määral Eesti inforuumi. Nad on meie saadikud maailmas – see on pehme diplomaatia.

Birute Klaas-Lang: See on meie võrgustik. Neid ei ole nii kergelt võimalik valeinfoga kallutada, sest nad on suutelised lugema eestikeelset lehte. Ei ole üksnes see, et meil on seal lektorid, vaid me teeme nende ülikoolidega väga tihedat koostööd.

Karl Pajusalu: Olen käinud mitu korda Riia ülikoolis õpetamas. Seal nagu Peterburiski on olnud ajalooliselt suur eestlaste kogukond ja sageli lähtubki keelehuvi just huvist oma juurte vastu. Lisaks eesti keelele on meie tegevusala ka ohustatud keeled. Oleme Euroopa kõige ohustatuma keele – liivi keele – absoluutne tippkeskus maailmas. On ka mitmeid, kes on tulnud Tartusse liivi keelt õppima.

Eesti keel Ida-Virumaal

Marti Aavik: Aeg-ajalt avastatakse, et kusagil elab Maša, Ahmed või Saša, kes ei oska veel piisavalt hästi eesti keelt. Mida teha?

Birute Klaas-Lang: Oleme võrrelnud uuringutes heade ja kehvade riigikeeleõppe tulemustega koole. Selge, et vahe on keelekeskkonnas – kas ka pärast kooli on võimalik kusagil eesti keelt rääkida. Kui ei ole loomulikku keelekeskkonda, siis tuleks seda kuidagi turgutada ja luua võimalusi juurde. Riik saab päris palju ära teha.

Andsime oma uuringute põhjal ka haridus- ja teadusministeeriumile soovitusi ja mõnda on isegi kuulda võetud, mille üle mul on hea meel. Näiteks riigisisese mobiilsuse tekitamine. Narva kolledž, mis teeb väga head tööd, on siiski venekeelses keskkonnas. Valmistada ette eesti keele õpetajaid, ilma et need inimesed oma keskkonnast üldse välja pääseks… Kuidas seda nüüd pehmelt öelda? See ei pruugi anda nii head tulemust. Sel aastal on neli Narva tudengit Tartus ja ma loodan, et tulevikus on neid rohkem.

Eesti keele õpetajate tase venekeelsetes koolides on väga ebaühtlane. Diplom eestikeelsest kõrgkoolist ei pruugi paraku näidata, et tegu oleks väga hea õpetajaga. Kui Ida-Virumaa koolide lõpetajad jätkavad oma õpinguid samas mullis, kus nad on kogu aeg elanud, ja lähevad pärast lõpetamist tagasi Ida-Virumaa koolidesse, saamata kordagi oma õpingute vältel sellest keskkonnast välja, ei saagi tulemus väga hea olla.

Helle Metslang: Ükskõik kui püüdlikud nad ise ka poleks.

Birute Klaas-Lang: Kutsekoolid on omaette teema. Ka neile tuleb pakkuda praktikat eestikeelses keskkonnas. See annaks palju juurde nii nende keeleoskusele kui ka üldse Eesti tundmisele. Ida-Virumaa perede sotsiaalmajanduslikku tausta arvestades on neil raske saata oma lapsi õppima teise Eesti otsa. Sellest on tulnud niisugune orav rattas keerutamine.

Helle Metslang: Sinna ta siis jääb, sest ta ei saa hakkama eestikeelses keskkonnas. Eesti keele oskus annaks talle aga võimaluse minna tööle kuhu tahes Eestis.

Asi pole asutustes, vaid ülesannetes

Marti Aavik: Eesti Keele Instituudi võimaliku liitmise üle toimus äsja tuline vaidlus.

Karl Pajusalu: Vast jäigi avalikkusele natuke arusaamatuks, mida keelenõukogu tahtis saavutada. Oluline pole mitte nui neljaks praeguste asutuste täpselt samasugustena säilitamine, vaid nende funktsioonide täpsustamine. Oluline on, et vormilised asjad ei sõidaks sisust üle.

Tuleb riiklikul tasemel üle vaadata kõigi eesti keele asutuste ülesanded. Näiteks on küsitav, et üht kõige tähtsamat riikliku funktsiooni täidab vabatahtlik kogu. Eesti keele normile tugineb kogu juriidika kohtusüsteemini välja – kuidas norm on defineeritud, kuidas sellest ühtmoodi aru saada. Praegu tegeleb sellega  Emakeele Seltsi keelekomisjon. Aga Emakeele Selts on vabatahtlik kutseühing, MTÜ. Keelekomisjonis käivad inimesed eri asutustest koos ühiskondlikel alustel. Neil ei ole mingisugust riiklikku vastutust. Ei saagi olla.

Alates keelenormi tagamisest ja keelehooldusest on väga palju selliseid ülesandeid, mis tuleks anda ühemõtteliselt Eesti Keele Instituudile kui riigikeele keskusele. Teiselt poolt võiks mõned laia teaduslikku kompetentsi nõudvad ülesanded anda ülikoolidele, nagu ongi toimunud uue eesti keele teadusliku grammatika ja keelevaramu sarjaga, mida koordineerib Tartu Ülikool.

Birute Klaas-Lang: Selline tööjaotus on Euroopa riikides tavapärane. Hea eeskuju on kasvõi Soome Kodumaa Keelte Keskus, mille ülesanne ongi keelehoole, sõnaraamatute koostamine ja sellega seotud uuringud. Peamegi terviklikult üle vaatama kõikide keeleasutuste ülesanded: mida võiksid ja peaksid tegema ülikoolid, EKI, keeleinspektsioon, ministeeriumi keeleosakond, Eesti keelenõukogu jne. Peame otsima terviklahendust, mitte tegelema paari detailiga.

Karl Pajusalu: Riiklikke püsiülesandeid ei saa rahastada projektipõhiselt. Nii need asjad ei peaks enam käima, et iga aasta algul tuleb vaadata, keda saab palgale jätta ja millist töörühma teha. See võis olla mõistetav 1990ndate alguses, aga nüüd võiks teha hüppe kvaliteedis. Seda kõike me keelenõukoguga ka ette panime, aga paraku jäi avalikkuses kõlama, justkui oleksid keeleteadlased nõudnud status quo säilitamist. See ju polnud üldse asja mõte.

Ülesannete parem jaotus ei tule nii, et liidan ja lahutan. Vaja on sisulist analüüsi, mis paraku on seni tegemata, ja seda mitte ainult keeleasjades, vaid ka paljus muus. 

Helle Metslang: Eesti riik peab oma keele eest hoolt kandma. Ta ei saa seda jätta jumala hooleks.