/nginx/o/2015/06/26/4218623t1h6ddb.png)
/nginx/o/2015/06/26/4218623t1h6ddb.png)
Viimastel aastatel on Rootsis ja Soomes märgatavalt elavnenud avalik arutelu võimaliku NATOga liitumise teemal, kirjutab Martin Hurt, kaitsenõunik Eesti alalises esinduses NATO juures.
Martin Hurt: Soome ja Rootsi NATO ukse taga (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on märkimisväärne, arvestades mõlema riigi pikaajalist poliitikat hoida end väljaspool sõjalisi alliansse. NATO- teemalise debati ajendiks on mõistagi olnud Venemaa sõjaline tegevus Ukrainas ja Kremli järjest agressiivsem käitumine lääneriikide suhtes.
Koostöö NATO ja liitlastega
Rootsis on elanike toetus NATOga liitumisele viimastel aastatel kasvanud ja selle tulemusena on pooldajate ja vastaste arv enam-vähem võrdne (ca 40 protsenti küsitletutest). Soomes on NATOga liitumise pooldajate arv püsinud stabiilsena ja endiselt on skeptikutel selge ülekaal. Soomes pooldab kaitseministeeriumi viimase küsitluse kohaselt NATOga liitumist 27 protsenti elanikkonnast. Selle kõrvale võib seada olukorra Eestis, kus riigi kuulumist NATOsse pooldas 2016. aasta märtsis 71 protsenti küsitletutest.
Rootsi ja Soome osalevad alates 1994. aastast NATO rahupartnerlusprogrammis (PfP) ja on näidanud end väga aktiivsete partneritena. 2014. aastal toimunud Walesi tippkohtumisel otsustas NATO süvendada koostööd viie riigiga (sh Soome ja Rootsi) ja paljude ekspertide arvates pole nüüd enam võimalik koostööd tihendada ilma alliansiga liitumata. Lisaks koostööle NATOga on nii Stockholm kui Helsingi viimasel ajal asunud süvendama oma kahepoolseid sõjalisi suhteid USAga.
Eestile on mõlemad riigid olulised koostööpartnerid. Alates 1990. aastate algusest on Rootsi ja Soome toetanud Eesti riigikaitse taastamist ja täna on riikidevaheline koostöö tihe ja viljakas. Eestile oleks mõlema riigi liitumine NATOga kasulik eelkõige kollektiivkaitse aspektist lähtuvalt – suureneksid võimalused kavandada riikide kaitset igas olukorras. Kuid riikide liitumine NATOga poleks väärtus iseenesest, vaid lihtsalt märk sellest, et Rootsi ja Soome on valmis panustama tõsiselt enda riigikaitsesse ning vajadusel välja astuma ka oma naabrite ja teiste liitlaste kaitseks.
Panustamine enda ja teiste kaitsesse
NATO asutamisdokumendi, Washingtoni lepingu, keskseteks osadeks on paragrahv 3, mille kohaselt peab iga liitlane arendama oma individuaalset ja kollektiivset võimet osutada vastupanu relvastatud rünnakule, ning paragrahv 5, mis sätestab, et relvastatud rünnakut ühe või mitme osalisriigi vastu käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu ning niisuguse rünnaku korral asub igaüks neist rünnatud liitlast abistama.
USA presidendiks valitud Donald Trump ütles oma valimiskampaania ajal selgelt välja, et eurooplased ei panusta täna piisavalt oma riigikaitsesse ja et kriisiolukorras tuleks hinnata iga liitlase panust enne, kui otsustada tema abistamist. Donald Trumpi väljaütlemised on leidnud palju kõlapinda, kuid pole iseenesest midagi uut. Etteheiteid Euroopa riikide suunas on teinud ka mitmed USA kaitseministrid. Juhul, kui Soome ja Rootsi otsustaksid alliansiga liituda, oleks nende panus riigikaitsesse tõsise tähelepanu all.
Soome on külma sõja aegadest saadik investeerinud märgatavalt oma relvajõudude võitlusvõimesse ja kavatseb lähiaastatel vägesid veelgi moderniseerida, mis tõotab kasvatada kaitsekulutusi NATOs kokkulepitud tasemeni 2 protsenti SKTst. Rootsi on esialgu otsustanud tugevdada peamiselt oma poliitilist retoorikat ja on praeguse 1 protsendiga SKTst võrreldav NATO passiivsemate liitlastega, kes geograafiliselt paiknevad alliansi tagalas.
Rahva tahte olulisus
Elanike toetus NATOga liitumisele on teine kriitiline näitaja. Allianss ei soovi olukorda, kus liitlased liituvad ja lahkuvad tulenevalt sellest, millised erakonnad konkreetsel ajal riiki juhivad. Tahe kuuluda NATOsse eeldab ideaalis poliitilist kokkulepet valitsevate erakondade ja opositsiooni vahel. Avaliku toetuse olulisust ilmestab olukord alliansiga liituvas Montenegros, kus elanikkonna toetus liitumisele praegu küll ületab 50 protsenti, kuid NATO juhid on siiski korduvalt rõhutanud vajadust suuremale toetusele. Võrreldes Montenegroga on selge, et Rootsil ja Soomel on palju arenguruumi avaliku toetuse suurendamisel. Avalik arvamus mõjutab poliitilist tahet ja juhul, kui see on nõrk, siis pole põhjust oodata tugevat panust ei kaitsevõime tugevdamisse ega ka teiste liitlaste abistamisse sõjaolukorras.
Vähemoluline pole muutuv poliitiline maastik. Donald Trump on väljendanud soovi vähendada pingeid Venemaaga, kellele NATO laienemine ei ole meeltmööda. Tahet senisest enam arvestada Venemaa huvidega võib välja lugeda ka mitme Prantsusmaa presidendivalimistel osalevate kandidaatide avaldustest, mistõttu lähiaastatel pole suurt põhjust oodata uut laienemisringi. Esmapilgul näivad positiivsena viimaste kuude Euroopa Liidu kaitsedimensiooni tugevdamise algatused, mis teoreetiliselt võinuks sobida Soomele ja Rootsile. Paraku puudub poliitiline tahe Euroopa Liidus luua sellist sõjalist juhtimisstruktuuri, mis võimaldaks organisatsioonil pakkuda oma liikmesriikidele kollektiivkaitset sarnaselt NATOga. Seetõttu paistab järjest tõenäolisem, et Rootsi ja Soome peavad halvenenud julgeolekuolukorras rajama sõjalise julgeoleku üksnes oma iseseisvale kaitsevõimele.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.
Tegemist on neljanda tekstiga Postimehe ja Eesti NATO ühingu koostöös valmivast julgeolekuteemaliste artiklite sarjast.