Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

David Vseviov: kuidas seljatada populismi?

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
David Vseviov | FOTO: Priit Simson

Populistide elu võiks teha keerulisemaks. Mis polegi iseenesest raske. Tuleb lihtsalt asetada probleemid tegelikku pingeritta, kirjutab ajaloolane David Vseviov.

Pole eriti tavaline alustada pealkirjas esitatud küsimusele vastust otsides tõdemusega: ma ei tea. Kuid praegusel juhul pole kahjuks muud võimalust ega midagi parata – populism selle mõiste kõige üldisemas tähenduses on suuremate raskusteta hullutanud inimesi juba sadu, isegi tuhandeid aastaid tagasi. Ning saab sellega suurepäraselt hakkama ka tänapäeval, olles näiteks vormistavalt kokku võetud lausesse, millega meie president uue valitsuse ellu saatis: rahval on alati õigus. Täpsustamata, et sageli paraku pigem variandis, mis võiks kõlada «õigus eksida».

Tavapärase arusaama järgi paistab, et populismiks nimetatud nähtusel on kaks poolt: salakavalad poliitikud ja neid millegipärast usaldav rahvas. Ning esimeste tegutsemisnipp on mängimine meie ülejäänute ürgsete unelmate klahvidel. Maalida sisuliselt katmata lubaduste abil (mõnikord ka, nagu seda harrastas Vana-Rooma väepealikust poliitik Crassus, reaalsemas variandis, tuhandete toiduga kaetud laudadega) meie silmade ette ideaalmaastikke. Ning ühed neist (poliitikud) on vohavas populismis süüdi ja teised (rahvas) pigem süütud. Kuid see pole kaugeltki nii.

Mingid meie ihalused – neid võiks nimetada isegi bioloogilisteks – on loonud soodsa pinnase nii mõnelegi manipulaatorite lemmikteemale. Olgu selleks näiteks ihalus kindla käega teostatud tugeva võimu järele. Et meil ülejäänutel oleks võimalik vastutust kartmata kellelegi kuulekalt järgneda. Selline ootus ja selle ootuse ärakasutamine kumas korduvalt läbi näiteks Taavi Rõivasele tehtud etteheidetest. Isegi igati lugupeetud kommentaatorite etteheidetes, mida võib kokku võtta peaministri olekut iseloomustava sõnaga «pehmo».

Mida see aga tähendab? Milline otsustamisstiil paikneb skaala teises otsas, kui üks ei sobi ja on äärmuslikult pehme? Kas selleks pole mitte autoritaarsus? Ja kas oponentide sellise märgistamise valiku taga pole mitte tajutav panustamine inimestele omasele juhiihalusele? Kusjuures ihalus «tugeva» peaministri järele lähtub olemuselt samadest arusaamadest nagu paljude venemaalaste unistus, et Donald Trump astub ühtsesse macho-meeste ritta, kus Putini kõrval on juba koha sisse võtnud (vähemalt ekraanil) otsusekindlust kehastavad Depardieu ja Seagal. Mis tähendab, et nende näidete puhul on lihtsalt tegemist ühe medali eri külgedega.

Minul tavakodanikuna pole loomulikult aimu, kuivõrd pehme (poliitiliselt) endine peaminister oli, kuid minu kindel eelistus on elada riigis, kus täitevvõimu peamises elluviijas ei nähta kõvakäelisuse kehastust. Ja kui ühe partei tiiva all soovivad riigipeaks kandideerida kaks igati väärikat inimest, miks ei võiks nad siis seda teha? Miks peab partei (peaminister) neist ühe jõudu demonstreerides konkurentsist kõrvaldama?

Eespool öeldu ei tähenda muidugi seda, et Taavi Rõivas sai oma ülesannetega suurepäraselt hakkama, aga siis tulekski rääkida asjast, mitte mõõta peaministri pehmust-kõvadust. Mis oligi üks populismist lähtuva lähenemise näide.

Küsimusega Keskerakonna suhtumise kohta lepingusse Ühtse Venemaaga võib sageduse poolest konkureerida vaid kevadisel ajal noorte suust kõlav «Kas sa armastad mind?». Ning kui kevadist küsijat ja vastajat ajendab suure tõenäosusega siiras soov tõeni jõuda, siis kõik need tänapäeva arvukad küsimused-vastused on puhtakujuline näide populistlikust teatrietendusest. Sest mõlemad pooled – nii väidetavalt rahva enamuse huvide esindaja rollile pretendeeriv küsija kui ka vastusest kõrvale hiiliv, vähemust silmas pidav küsitletav – teavad suurepäraselt tegelikku põhjust, miks ei saa selle lepingu katkestamine praegusel hetkel kõne alla tulla.

Selle põhjuse tõi ühes vestlussaates igati täpselt esile EKRE juht Mart Helme (seejuures tituleeris ta ennast igati sümptomaatiliselt politoloogiks, jättes hämamise poliitikute pärusmaaks, kust tal oli taktikalistel kaalutlustel igati mõistlik hetkeks lahkuda). Ja see järeldus kõlas järgmiselt: otsus ei meeldi Keskerakonna valijate enamusele.

Jällegi võiks küsida: kuidas on võimalik, et ei meeldi? Kas siis selles, mis nimetatud partei juhtimisel (mis siis, et formaalsel) Venemaal viimasel ajal aset on leidnud, sisaldub väga palju positiivset? Kui lähtuda inimeste argielu kajastavatest objektiivsetest näitajatest, nagu keskmine palk ja pension, meeste ja naiste keskmine eluiga, korruptsiooni tase, internetivabadus jne, ning võrrelda seda Eesti kohta käivate andmetega, kas siis poleks loogiline, et kohalik venekeelne (ja mitte ainult) ja Venemaast lugu pidav elanikkond peaks suisa nõudma lepingu katkestamist parteiga, mis on toonud riigile kaela pigem häda ja viletsust?

Aga ei. Paistab, et selle kaalub üles sisendatud teadmine, et «Крим наш». Mida võib muidugi pidada teleekraanidelt jutlustavate populistidest agitaatorite eduka töö viljaks. Vastupidist seletada on keeruline ja vaevarikas ülesanne. Hoopis lihtsam on rääkida lepingust, mis polegi leping. Ja seda eriti keeles, millest see valijate gupp piltlikult aru ei saa.

Tanel Padaril on laul «Saatanlik naine», mis jutustab ahvatluste võrku siplema jäänud mehest. Midagi ligilähedaselt samasugust toimub ka tunduvalt kõikehõlmavamalt, kusjuures populismivõrgust pole pääsu ka meediaväljaannetel. Olgu selle kinnituseks üks paari päeva tagune näide, kui minu poole pöördunud telejaam palus kommentaari Postimehes ilmunud kolmveerandi lehekülje pikkusele artiklile «Süüria pere isa ähvardas tappa ema» (PM, 23.11). Kommentaaris paluti keskenduda peresuhete spetsiifikale islami maailmas.

Palve esitamise hetkeks polnud ma veel värsket ajalehte näinud. Ühes kohvikus kirjutist lugema asununa märkasin, et artikli lõpus, ajalehe alumises nurgas on pisike kastike väiksemas kirjas tekstiga, mis kannab pealkirja «Perevägivallast Eestis». Kuigi see Eesti igapäevaelust pärinev teave polnud mulle tundmatu, olid arvud selles kastis masendavad. Ja sellest ma kavatsesingi reporterile rääkida.

Ehkki arutelu teemal «perekond islami maailmas» on muidugi intellektuaalselt huvitav, kavatsesin ma keskenduda olulisemale ehk mõtiskleda selle üle, kuidas vähendada neid kisendavaid arve. Seda ma ka tegin. Kuid minu sõnumist jäi alles vaid üks lause ning sümpaatsel reporteril polnud selles mingit süüd. Uudislõigukest illustreeriv pildimaterjal oli ilmselt juba paika pandud, mis tähendas, et ekraanil keskenduti loomulikult pagulasmasside ja kaetud näoga naiste näitamisele. Ning nende kaadritega minu jutt lihtsalt ei klappinud. Ja vaatajad said järjekordselt teada, et probleem eksisteerib seal ja nendega, aga mitte siin ja meiega.

Populismist jagu saada pole vist võimalik. Kuid populistide elu võiks teha keerulisemaks. Mis polegi iseenesest raske. Tuleb lihtsalt asetada probleemid tegelikku pingeritta. Tuletada Süüria pagulase juhtumit kui peamist meid ähvardavat probleemi esile tõstvale poliitikule meelde kas või neidsamu Postimehe leheküljel olevaid arve. Need ütlevad meile, et 2015. aastal teavitati politseid 15 698 perevägivalla juhtumist, mis moodustab nende juhtumite tõenäolisest üldarvust vaid 41 protsenti. Seega ligikaudu 35 000 juhtumit. Mis tähendab, et vägivald on puudutanud kümneid tuhandeid Eesti inimesi.

Kas pärast nende arvudega tutvumist on veel mingit põhjust imestada, miks tinglik perearst ei tunne patsiendi vastu mingit huvi? Sest tal on muud probleemid, ja millist abi võib anda inimene, kes koduseinte vahel on ise vägivaldne või vägivalla ohver?

Kui otseselt meid puudutavad põhiprobleemid jäetakse teadlikult ebaolulisemate varju, siis see ongi populism. Ja siis võibki ootamatult selguda, et meie perekonnaväärtusi tabanud katastroof polnud põhjustatud mitte kümmekonnast samasooliste inimeste abielust, pagulasest isa tapmisähvardustest, vaid sellest, mis toimub meie eneste niinimetatud traditsioonilistes perekondades.

Tagasi üles