Shakespeare on kirjutanud fantastilise näitemängu «Suveöö unenägu». Minu «Sügisöö unenägu», mis on muidugi kaugel surematu inglise näitekirjaniku omast – ilmselt mõjusid superkuu ja oktoobrirevolutsiooni 99. aastapäev –, tuli välja selline, kirjutab endine poliitik Ene Ergma.
Ühes riigis elas koos mitu suguharu. Võimul oli neist kolm: üks oli võimu enda käes hoidnud juba 17 aastat ja teised kaks toetasid teda kõigest väest – muidugi selle nimel, et mitte võimu juurest minema lükatud saada. Kõik need kolm suguharu armastasid palavalt oma isamaad ja vihkasid tuliselt ühist vaenlast – üht paha suguharu, kelle pealik koos oma truude kaaslastega oli omal ajal allkirjastanud armastuse ja koostöö leppe sõjaka naaberriigiga.
Teised suguharud olid selle leppe pärast väga pahased – meie riigis nii ei käituta, meie agressoreid ei armasta! –, igal võimalikul juhul (eriti enne järjekordseid valimisi) kinnitati see üle ja püüti ka rahvale selgeks teha, et niisugust suguharu ei tohi mingil juhul riigitüüri juurde lasta.
Juhi valimisel kasutati iidset Aafrika suguharude tava: juhiks pürgija aetakse suure palmi otsa, mispeale liikmed hakkavad palmi raputama.
Aga siis juhtus ime: suur paha suguharu hakkas endale uut juhti valima.
Nimelt olid vana juhi innukad õpilased tüdinenud pealt vaatamast, kuidas alati kõik teised riigipirukat söövad. Juhi valimisel kasutati iidset Aafrika suguharude tava: juhiks pürgija aetakse suure palmi otsa, mispeale liikmed hakkavad palmi raputama. Juhul kui juht on tugev ja suudab puus püsida, jääb ta oma kohale edasi, aga kui alla sajab, siis... Lahkunust halvasti ei räägita.
Üritati samamoodi siingi mitu korda. Esimene ja teine kord jäi vana juht veel paigale, kuid noored – ja ka mitte enam nii väga noored – ei olnud nõus veel üht aastakümmet ootama ega jätnud jonni. Vahepeal kaotas vana juht õnnetult mõne ihuliikme ja nii see siis läks – lõpuks valitigi suguharu ette vana juhi kunagine esimene õpilane, noor ja kena.
Ning kohe, selsamal hetkel toimus täielik muutus kõigi suguharude ilma- ja silmavaates: siiani paha-paha suguharu sai ühe hoobiga kõige paremaks! Isegi kokkulepe agressorite suguharuga ei olnud enam halb, vaid paistis koguni sõbralik ja meie riigile väga vajalik!
Seni pikalt-pikalt juhtpositsioonil olnud suguharu ei taibanud õigel ajal reageerida, ei olnud piisavalt nobe kutsuma imeväel uuenenud paha suguharu endaga koos valitsema ja viskama luusereid (hr Ligi väljend) üle parda. Luuserid aga, tundes ohtu, et just neid võidakse riigipirukast ilma jätta, osutusid kärmeks, lõid kampa ja tegutsesid konstruktiivselt. Sündis uus liit, kus päälikuks sai endise paha suguharu noor juht.
Ärgates tabasin end mõttelt, et meil ju juhtuski kõik täpselt nii, nagu ma unes nägin.
Milline sõnum saadetakse noortele?
Hingele jäi aga kipitama palju küsimusi. Põhiline: kas kõik ongi ostetav ja müüdav? Kas selle nimel, et olla valitsuses, võibki oma põhimõtetest loobuda?
Ma ei räägi siinkohal sotsiaaldemokraatidest, kelle mitmetahulisus võimaldab neil olla ükskõik millises valitsuses, peaasi, et saaks hüvesid laiali jaotada – ma mõtlen praegu IRLi, kes kaua aega positsioneerus kui hariduserakond. Olen sügavalt veendunud, et ühiskonna kihistumise vähendamisel on kõige mõjuvam faktor hea haridus. Minu ema, kes jäi varakult orvuks ja kelle haridustee katkes pärast kuuendat klassi, rääkis meile, oma lastele, alati hariduse tähtsusest – tema ainus unistus oli anda oma lastele hea haridus. Selle unistuse ta ka täitis.
Pole mingi uudis, et selleks, et saada heaks arstiks, kõrgel tasemel teadlaseks, heaks IT-spetsialistiks jne, peab pikalt koolis käima, aastaid õppima. Millise sõnumi saatis uus koalitsioonilepe selle kohta meie noortele? Maksuvaba miinimumi tõstmise nime all sisse viidud astmeline tulumaks saatis neile minu arvates väga selge sõnumi: õppimine on aja raiskamine, sest mida kauem õpid ja mida kõrgem on su kvalifikatsioon ja seega võimalus teenida elamisväärset palka, seda rohkem riik sind karistab.
IRL on uhke, et ei lasknud koalitsioonileppesse astmelist tulumaksu sisse kirjutada (!). Keda te petate?