Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tunne Kelam: vastuseis Rail Balticule on vesi Kremli veskile

28
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tunne Kelam. | FOTO: Jaanus Lensment

Rail Baltic pole kitsalt Eesti asi, vaid geopoliitiline projekt kogu Euroopa huvides, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam (IRL).

Nii nagu kõikjal Euroopas, nii kerkib ka Eestis isolatsionismi laine. See ei ole juhuslik. Üldistades ühiskondlikke trende Euroopas, võib öelda, et lõppude lõpuks taandub küsimus ikka ühele: kas jätkame ühendatud ja integreeritud Euroopa projektiga või sulgume isolatsionismi? Brexit on värvikas näide.

Ometi, populistlikud liikumised muutuvad mõjukamaks kõikjal üle Euroopa. Mitmesuguste siltide varjus ühendab neid üks läbiv joon: vastanduda kõigile kõiges, pakkudes kas uksepaugutamist või olemasoleva purustamist. Positiivsed ja konstruktiivsed lahendused jäävad isolatsionistide nõrgaks küljeks. Eestis hakkab isolatsionistide meelisteemaks saama Rail Baltic.

Viimase kümne aastaga oleme oma suhtumises teinud isegi mingi taandarengu. Mäletan joovastust, kui Rail Balticu idee selle sajandi algul esimest korda tõsiselt esile kerkis. Ideest oli erutatud ka Eesti meedia. Mureküsimus oli tookord, kas Euroopa Liit seda raudteed ikka tõesti 80 protsendi ulatuses rahastama hakkab. Tõtt-öelda ei olnud enamikul toona sellesse erilist usku.

Eesti inimesed Brüsselis on seisnud üksmeelselt viimased kümme aastat selle projekti taga. Kõigepealt tasub tagantjärele tunnustada Siim Kallast, kes transpordivolinikuna tegi väga palju ära Rail Balticu raamistiku kokkupanekul. Samuti on hindamatu toonase Kallase kabineti ülema ja praeguse Euroopa transpordi kõige kõrgema ametikandja Henrik Hololei vankumatu toetus projektile.

Ka Eestist valitud eurosaadikud on pidevalt projekti kulgu jälginud ja seda vajadusel tagant tõuganud. Rail Balticu tugirühm Euroopa Parlamendis, mida juhib Läti eurosaadik Roberts Zile, on pidevas kontaktis nii Euroopa Komisjoniga kui ka asjaomaste riikide valitsustega, sekkudes protsessi kulgu poliitiliste avaldustega ja tehes poliitilist lobitööd Rail Balticu kasuks. Alles 25. oktoobril kohtusime Strasbourgis uuesti ELi transpordivoliniku Violetta Bulciga.

Samal ajal muresid Eestis jagub. Muidugi pole need erandlikud. Avaliku arvamuse aktivistide vastuseisu on olnud ka teistele Euroopa nii-öelda planeerimis- ja ehitusjärgus olevatele suurtele taristuprojektidele. Võtame kas või näiteks Fehmarn Belti või suurt kõneainet pakkunud Lyoni-Torino tunneli Prantsusmaa ja Itaalia vahel. Viimase planeerimist alustati sisuliselt 1960. aastate lõpus, seda on räsinud nii poliitilised võitlused kui ka keskkonnaaktivistide rünnakud. Või plaani järgi umbes Rail Balticuga samal ajal valmiv Brenneri tunnel Itaalia ja Austria vahel, mida on saatnud samasugused keskkonnaküsimused, tasuvusdebatt jne.

Ometi, Baltimaade kuvand Brüsselis seostub paindlikkuse ja kiire asjaajamisega. Eriti arvestades tõsiasja, et meie ühendus Kesk- ja Lõuna-Euroopaga on sama hästi kui olematu, oli toona tunda Euroopa Komisjoni ootust, et just Balti riigid viivad Rail Balticu projekti ellu tavapärasest sujuvamalt. Tegeliku asjaajamise tüsistused on kõnealust kuvandit tugevasti kahjustanud. Samas ütleb majandusloogika, et kui oleme juba teinud põhimõttelise valiku orienteerida oma majandus Euroopale ja kuna Venemaa ilmselgelt suunab oma transiiti meist eemale, siis jääb transiidi- ja logistikasektori ainsaks võimaluseks otsida Rail Balticu toetusel uusi turge ja kaubateid.

Tegemist pole kitsalt Eesti, vaid geopoliitilise projektiga, mis ei piirdu Euroopa kasvavate julgeolekuprobleemide taustal ainult majanduskaalutlustega. Rail Baltic huvitab üha enam ka Soomet. Transpordivolinik Bulci arvates on seda võimalik seostada ELi Arktika strateegiaga. Raudteeliini lõpp-peatust ei nähta mitte ainult Varssavis või Berliinis, vaid Amsterdamis ja mujalgi.

Jälgides aga Eesti uudisruumi, tundub, nagu oleks lennartmerilik tuhin istuda hommikul rongi ja süüa Berliinis õhtusööki kuidagi haihtunud. On muidugi loogiline, et toimub demokraatlik debatt piirkondades, mida trass läbib. Kuid need debatid on sisuliselt hilinenud – tegemist on ärkamisega, kui rong on juba läinud – ning kipuvad asja sisust emotsionaalselt kõrvale kalduma.

Samas ei saa jätta kahe silma vahele, et iga Rail Balticu ette viimasel hetkel veeretatud takistus on vesi Kremli veskile, sest käimas on laiem geopoliitiline võitlus Baltimaade positsioneeringu nimel. Just Moskva tuletab meile iga nädal meelde, et meie julgeoleku tugevdamisel on oluline osa kiirel raudteeühendusel Euroopa südamega, mille kaudu võime vajaduse korral saada strateegilist lisavarustust.

Seega pole tegemist üksnes Eesti, vaid Euroopa kirdepiirkonna tulevikuga.

Lähim tulevik ei tõota meile kellelegi mugavat ajavaru, kaalumaks kiirustamata kord üht, kord teist võimalust. Meie ümber tugevneb sõjaoht. Seepärast peame kiiresti ja maksimaalselt kasutama ära ELi pakutavaid vahendeid, et ennast lõplikult lääne võrkude, struktuuride ja taristuga integreerida.

See puudutab esmajoones elektrivõrku, raudteetaristut, energeetikat. Eesti arvamusliidrid ja otsustajad peavad aru saama, et isegi kui lähitulevikus õnnestub vältida välispoliitilisi tüsistusi, muutub kogu protsess hoobilt raskemaks, kui Eesti saavutab lähitulevikus ELi netomaksja (või sellele lähedase) liikme positsiooni ning ühtekuuluvusfondi toetused jäävad minevikku.

Kas laseme lihtsalt läbi sõrmede joosta kriitilisel ajavahemikul oktoobrist 2016 märtsini 2017, et kasutada ära Eestile ELi poolt Rail Balticu tarvis eraldatud raha? Või laseme selle oma tegevusetuse tõttu tagasi kanda ühenduse eelarvesse? See poleks parim panus riigi maine kujunemisse just enne Eesti ELi eesistumise alustamist.

Tagasi üles