Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eerik-Niiles Kross: vana maailmakord ongi juba lõppenud

13
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Eerik-Niiles Kross. | FOTO: Eero Vabamägi

Uus inforuum nõuab liidreid, nagu Trump või Sanders või isegi Varoufakis. Kuni liberaalse demokraatia kaitsjatel selliseid liidreid ei ole, kuni vana peerud ei lase lahti kujutlusest, et toimuvad rebenemised on anomaalia ja varsti läheb kõik vanadesse rööbastesse tagasi, niikaua kujundavad uue maailma Putin, Trump, Erdoğan ja võib-olla isegi Le Pen, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

On imelik, kuidas üks ajastu võib mööda saada. Mõnikord juhtub see plahvatuslikult, nagu Suur Prantsuse revolutsioon. Mõnikord juhtub see täiesti märkamatult: näiteks Strassburgi kullasepp Johannes Gutenbergi töötoas 1439. aastal, kui ta sai valmis maailma esimese trükipressi. Kunagi ei alga uus ajastu kõigi jaoks ühel hetkel, alati leidub neid, kes peavad uut anomaalseks ja ajutiseks, alati leidub neid, kes tahavad vana tagasi. Tavaliselt ei saa valdav osa ühiskondadest aru, mis toimub, ja alati on neid, kelle tõlgendus toimuvast saabki reaalsuseks.

Möödunud on kõigest kolm aastat päevast, mil meeleavaldajad kogunesid Kiievis Iseseisvusväljakule. See juhtus 21. novembril 2013, mil Ukraina tollane president Janukovõtš teatas Euroopa Liidu kursist loobumisest.

Kolm aastat on justkui lühike aeg. Ent selle aja jooksul on hakatud vaat et iga paari kuu tagant tõdema «uue reaalsuse» saabumist. Kui ka viimase paarikümne aasta maailmakord on ikka veel alles, leidub vaevalt väga palju neid, kes ei taju, et selle õmblused on lahti. Ajaloo lõpp on taas kord lõppenud. Isegi Francis Fukuyama ei arva praegu, et inimkonna ideoloogilised vastasseisud said läbi. Üha suurem on tõenäosus, et maailmakord õmmeldakse kokku mingisugusel uuel moel.

Kiievi Iseseisvusväljakul ja selle ümbruses aset leidnud meeleavaldused ja Ukraina viimane revolutsioon, sellele järgnenud Krimmi annekteerimine ja venelaste sissetung Ida-Ukrainasse ei ole tegelikult vana ajastu lõpu pöördesündmus. Ukraina lihtsalt tõi nende silme ette, kes näha soovisid, juba sündinud fakti: demokraatiale tugineva maailmakorra vääramatu võidukäik ei pruugi olla vääramatu. Olemas on mitu alternatiivi ja nende konkurentsist võib sündida hoopis midagi uut.

On aeg arvestada võimalusega, et meie «külma sõja järgne» arusaam maailma tasakaalust, julgeolekukorraldusest, õigusest ja õiglusest ei ole enam adekvaatne. Venemaa usub seda, võiks isegi öelda, et Putin on teinud sellest endale elu ja surma küsimuse, Trump arvatavasti näeb seda või vähemasti on selle kinnitus, Türgi käitub vastavalt, Briti valijad käituvad vastavalt, üha suurem hulk Eurooplasi tajub seda instinktiivselt. Vanad reeglid ei kehti enam.

Mis on siis juhtunud? Kunagi ütles Rein Taagepera, et impeeriumid lagunevat kas pauguga või visinal. Aga enne teda ütles sama Lev Gumiljov, lisades, et nad võivad laguneda ka n-ö ilusa kestaga, nagu Briti impeerium. Paljude jaoks ei ole lääne liberaalsest demokraatiast täna alles palju rohkem kui ilus kest. Aegade muutumine ei ole seni kunagi tähendanud maailma lõppu, nagu iga kord kiputakse kuulutama. Aegade muutumine on nagu iga kriis: tekitab tohutult riske, aga avab tohutult võimalusi.

Võib pikalt vaielda küsimuse üle, kuidas ja miks meie maailm praegusesse olukorda jõudis. Kes on süüdi ja mis läks valesti. See hakkab aga muutuma pigem küsimuseks ajaloolastele kui uue reaalsuse kujundajatele. Nemad ei küsi küsimusi, vaid annavad vastuseid.

Siiski on õige diagnoosi panekuks vaja tunda haiguslugu. Sest suur osa vigadest igasuguses ravis tehakse just valediagnoosi tõttu.

Esimene valediagnoos pandi läänes olukorrale, mis tekkis pärast külma sõja lõppu. Venelased tajusid seda kui kaotust. Lääs leidis, et külm sõda sai läbi ja Venemaa saab asuda normaalsele arenguteele. Aastaid keelduti nägemast ja tunnistamast ilmset: Venemaa ei ole leppinud impeeriumi kaotusega. Boriss Jeltsini aeg, mil N Liidu lagunemiskriisis esile kerkinud liider üritas tõepoolest Vene ühiskonda muuta, oli nõukogudeaegsele impeeriumi selgroole, miljonile tšekistile, sadadele tuhandetele sõjaväelastele, häbi ja anomaalia. Lääs tõlgendas NATO ja Euroopa Liidu ning koos nendega n-ö lääne väärtusruumi laiendamist Ida-Euroopasse kui vääramatut, positiivset, loomulikku, peaaegu ajalooliselt determineeritud protsessi. Selle idee («Europe whole, free and at peace») tõi esimest korda laiemalt käibele president Bush vanem Saksamaal mais 1989.

Kui Dick Cheney ja Charles Krauthammer kuulutasid veebruaris 2004 globaalse demokraatliku libelaarse turumajandusliku «unipolaarse» ajastu algust USA domineerimisel, oli Vladimir Putin tulnud paar aastat varem võimule eesmärgiga taastada «multipolaarne» maailmakord ja Venemaa «õiglane» positsioon maailmas. Lääne väärtusruumi ja julgeolekukorralduse laienemist, mida lääs käsitles «rahu ja stabiilsuse» toomisena, nägi Venemaa vaenlase pealetungina. Venemaa jaoks ei lõppenud külm sõda kunagi, ta peab seda üha intensiivsemalt.

Teine valediagnoos tulenes osaliselt eelnevast. Lääs eeldas, et saabunud on igavene rahuaeg, ohtu väljastpoolt enam ei ole ja nüüd ei ole enam vaja oma territooriumi sõjaliselt kaitsta. Hakati «projitseerima» julgeolekut väljapoole, Iraaki, Afganistani, sõjaline võimekus pöörati maakaitsest ekspeditsioonivägedeks. Euroopa poliitiline klass eeldas, et eurooplased on kokku leppinud ühisriigis, mis on vältimatu tulevik. Üksikuid tagasilööke üksikuil referendumeil peeti anomaaliaks. Vaikimisi eeldati, et külma sõja lõpp annab mandaadi ühendada Euroopa bürokraatliku projektina. Selle illusiooni tipp on Jean-Claude Juncker, kelle on «Euroopa presidendiks» sättinud 27 peaministrit ja kes teatab kõigi «reeglite» vastaselt USA presideniks valitud Trumpile, et toda tuleb õpetada, kuidas Euroopa töötab. Kes teatab ennast EList välja hääletanud brittidele, millised saavad olema nende lahkumise tingimused, enne kui lahkumisläbirääkimised üldse alanud on.

Kolmas probleem on eelnevatest valediagnoosidest tulenev haigusnähtus. Lääs on üha enam kaotanud oma väärtuskindlust. Väärtused on üha enam tühi kõnekõmin. Kui eeldus on, et Venemaa võib teha vigu ja olla kohati tüütu, ent tahab siiski põhiliselt rahu, kui eeldus on, et eurooplased on juba leppinud ühisriigiga, kui eeldus on, et liberaalne demokraatia on vääramatul võiduteel, siis neid eeldusi kahtluse alla seadvatele protsessidele ja sündmustele reageeritakse ebaadekvaatselt. Igavese rahu riigis ei saa olla sõda, ei saa olla neid, kes sõda soovivad, ega neid, kes tahavadki kaost. Lääne institutsionaalne otsuselangetamine on muutunud õhtusöökideks Brüsselis, kus arutletakse kerge hämmeldusega maailmas toimuva üle. Lääs ei ole siiani Ida-Ukrainas toimuvat defineerinud Venemaa agressioonina teise riigi vastu. Sellele otsitakse pehmemaid sünonüüme, nagu «sekkumine» või «separatistide toetamine». Sanktsioonid on bürokraatliku projekti vastus agressiivsele sõjale, mis pärineb hoopis teisest väärtus- ja kultuuriruumist. Uus reaalsus muudab füüsiliselt maailma. Vana reaalsus reageerib sellele aeglaselt, ebaveenvalt ja selgelt sõnastamata eesmärkidega.

Lääs ei tea ,kuidas toime tulla Vene infosõjaga meie ühiskondade, väärtuste ja inimeste vastu. Lääs ei tea, kuidas reageerida venelaste avalikule sekkumisele meie poliitilistesse protsessidesse, paremradikaalide finantseerimisse, avalikku valetamisse miljardite eurode eest mitmes telekanalis kõigis keeltes. Lääs räägib, uus reaalsus tegutseb. Kui eurooplased ja ameeriklased ei usu enam oma riikide väärtuskindlusse, saabki see väärtusruum otsa.

Neljandaks, uus ajastu toimib täielikult muutnud globaalses inforuumis, kus vanad vahendid enam ei toimi. Seda on peetud teismeliste veidruseks. See on aga kaasa toonud maailmakorra rebenemise. Võib-olla ei alanudki seekordne uus ajastu mitte Kiievi Iseseisvusväljakul, vaid Mark Zuckerbergi ühikatoas Harvardi Ülikoolis. Veebruaris 2004, samal ajal kui Dick Cheney kuulutas välja unipolaarse maailmakorra võidu, riputas Zuckerberg üles Facebooki kodulehe.

Võib-olla paigutatakse uue ajastu algus edaspidi hoopis 21. märtsile 2006 kell 9.50 pärast lõunat, kui New Yorgi ülikooli tudeng Jack Dorsey saatis oma uue programmi Twitter kaudu esimese sõnumi: just setting up my twttr. Võib-olla andis uuele ajastule lõpliku hoo Steve Jobs alles jaanuaris 2007, kui tutvustas maailmale iPhone’i esimest versiooni, mis muutis peagi kogu inimkonna internetis suhtlevaks, mõtlevaks ja tegutsevaks kogukonnaks.

Uue ajastu inforuum on kaasa toonud nähtuse, mida nimetatakse «kujundatud reaalsuseks». Igaüks on tänapäeval Gutenberg ja Luther ühekorraga. Igaüks saab edastada oma sõnumit ja teha selle igaühele kättesaadavaks.

Aga äraspidisel moel on info kõigile kättesaadavus ja üleküllus ühtse infopildi asemel kaasa toonud selle täieliku fragmenteerumise. Telekanalid ja muu meedia konkureerib sotsiaalmeediaga tarbijate säilitamise nimel üha kõditavamate ja skandaalsemate kajastuste ja üha kiiremini edastatud (ehk vähem kontrollitud) uudiste kaudu. Hiljuti osalesin ühes Balti riikide meediatarbimise uuringus, kust selgus, et eriti nooremad põlvkonnad ei usalda ühtki vana meediakanalit, küll aga usaldavad nad «sotsiaalmeediat».

Esialgu on üsna vähe uuritud infokogukondade ja nende tekitatud reaalsuse mõju tegelikkusele. Me mäletame kõik mõne aasta tagust olukorda Eestis, kus kooseluseaduse pooldajate ja vastaste sõda peeti põhiliselt Facebookis, kusjuures nii ühele kui teisele leerile tundus, et nad ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes üht- või teistviisi arvaks.

Äsja tabas oma infosilos elavat liberaalset USAd šokk, sest isegi suuremad establishment’i väljaanded olid täielikus teadmatuses poole Ameerika tegelikust hoiakust Trumpi ja tema sõnumi suhtes. Uues inforuumis taaskinnitatakse oma usku millessegi, blokeerides teistsugused arvamused ja tunnustades üha enam neid, mis on sobivad.

Donald Trump ignoreeris täielikult seda, mida rääkisid temast kõik establishment’i kanalid, ja koos temaga ignoreeris seda pool Ameerikat. Ta saatis oma sõnumid Twitteris otse oma 17 miljonile jälgijale (muide, see võiks olla vastus Kersti Kaljulaidi küsimusele, milleks tal oleks vaja avada mõni sotsiaalmeedia konto). Pool USAd elas veendumuses, et Trump kaotas, ja pool, et ta võitis kõik debatid.

Pool Euroopat on veendunud, et meid on tabanud islamistide invasioon ja selle on esile kutsunud Angela Merkel, teine pool usub, et Euoopas tõstab pead rassism ja ksenofoobia. Putin on suutnud luua inforuumi, kus usutakse, et fašistlikud homod koos USAga ründavad Venemaad, Ida-Euroopa usub, et Venemaa ründab kohe neid, Lääne-Euroopa arvab üha enam, et tõde ei ole. Peter Pomerantsev on seda nimetanud tõejärgseks reaalsuseks.

Uus ajastu on muutuste ajastu, kus seni on suurimaks kaotajaks lääne poliitiline klass. Uus inforuum nõuab liidreid, nagu Trump või Sanders või isegi Varoufakis. Kuni liberaalse demokraatia kaitsjatel selliseid liidreid ei ole, kuni vana peerud ei lase lahti kujutlusest, et toimuvad rebenemised on anomaalia ja varsti läheb kõik vanadesse rööbastesse tagasi, niikaua kujundavad uue maailma Putin, Trump, Erdoğan ja võib-olla isegi Le Pen.

Uus aeg ei pruugi sugugi olla halb. Aga uue reaalsuse kujundamisel kaasalöömiseks peame kõigepealt tunnistama, et see aeg on käes. Kõik võimalused on laual, nagu ütles Ronald Reagan.

Kõigile, kes muretsevad, soovitan aga kuulata R.E.M-i laulu «It’s the end of the world as we know it, and I feel fine» («see on meile tuntud maailma lõpp, ja ma tunnen ennast hästi»). Kohe hakkab parem.

Tagasi üles