Kalev Stoicescu: miks Kreml süüdistab NATOt Venemaa «sisse piiramises»?

Kalev Stoicescu Foto: Eero Vabamaegi

Kreml ei väsi väitmast, et NATO üritab Venemaad «sisse piirata», «nihutab (oma) infrastruktuuri Venemaa piiridele», «provotseerib võidurelvastumist», «rikub regionaalset tasakaalu» Arktikast Musta mereni jne. Kas need ongi NATO eesmärgid ja kas Venemaad on üldse võimalik «sisse piirata», kirjutab Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur Kalev Stoicescu.

2014. aastani, mil «idarinde» liitlased - Eestist Bulgaariani välja - olid juba olnud vähemalt kümme aastat NATO liikmed, ei arutatud NATOs tõsiselt mingeid kollektiivkaitse plaane, rääkimata suurõppustest ja liitlaste ettenihutatud kohalolekust nendes riikides. Isegi Balti riikide rahuaegse õhuturbemissiooni laiendamist (st renoveeritud ja kaasajastatud Ämari õhuväebaasi kasutuselevõtmist) ei peetud otstarbekaks, mõistagi eelkõige poliitilistel põhjustel, et mitte «liigselt» Venemaad ärritada.

Põhja-Atlandi allianss oli selleks ajaks hõlmanud kümmet uuemat liikmesriiki peamiselt poliitilises võtmes. Sõjalises plaanis seisnes nende integratsioon alliansiga osalemisest suurtes operatsioonides (eelkõige ISAF Afganistanis, kuid ka KFOR Kosovos) ning teatud ametikohtade täitmises pea eranditult «vanas NATOs» asunud sõjalistes struktuurides.

Nii reset-poliitikat üritanud USA presidendi Barack Obama administratsioon, kui paljud Euroopa liitlased olid sel ajal vägagi vaoshoitud Venemaa suhtes. Saksamaa ja Prantsusmaa vetostasid 2008. aastal NATO Bukaresti tippkohtumisel Ukrainale ja Gruusiale «liikmesuse teekaardi» andmist ning olid valmis isegi Venemaa Gruusia-vastase agressiooni järel Kremliga võimalikult kiiresti business as usual’it taastama.

Võiks arvata, et Venemaal ei saanudki olla enne 2014. aastat mingeid tõsiseltvõetavaid ettekäändeid NATO süüdistamiseks vaenulikkuses, sisse piiramises jms, kuigi alliansi laienemist pidas Kreml dogmaatiliselt strateegiliseks ohuks. Paraku, Venemaa ei saanud ka siis kuidagi rahul olla NATO poliitikaga ja eriti USA raketikaitsealaste initsiatiividega. Kremlis leiti, et USA raketikaitsekilbi osiste paigutamine Euroopas kahjustab Venemaa heidutuspotentsiaali.

SM-3 rakettidega, mis paiknevad (alates 2015. aastast) Deveşelus, Rumeenias, ja (varsti) Redzikowos, Poolas, mille ainus võime on ründavate ballistiliste rakettide hävitamine, ei ole võimalik Venemaad ohustada. Moskva aga väidab, et neid raketisüsteeme on hõlpsasti võimalik ümber seadistada ja relvastada Venemaa ründamiseks. Kremli juhid näevad tonti seal, kus seda pole, kuivõrd see on neile poliitiliselt kasulik.

Venemaa paranoia

Õigemini, Venemaa näitab paranoilist ärritust igasuguse USA sõjalise kohaloleku suhtes Euroopas, mis sest, et ameeriklaste kohalolek on pärast külma sõja lõppu vähenenud pea kuus korda. Hiljuti teatas Norra valitsus, et võtab vastu umbes 400 USA merejalaväelast, kes hakkavad paiknema mitte lähemal kui 1000 km Venemaa piirist. Seegi iseloomustati Moskva poolt suureks ohuks, mis võib lausa tingida Norra sattumist Venemaa tuumasihtmärkide hulka.

Siinjuures tasuks meenutada, et Venemaa kaitsedoktriinis on selgelt kirjas, mis tingimustel tuumarelvi kasutatakse: ainult vaenlase tuumarünnakule vastulöögi andmiseks või siis, kui Venemaa sattub koguni tavajõude rünnaku tõttu eksistentsiaalsesse ohtu. Niisiis, kas 500 USA merejalaväelast on Venemaa jaoks surmaohtlik jõud? Kas Venemaa hindab oma kaitsevõimet nii madalalt?

Ukraina sündmustest tingitud liitlaste kohalolek ja selle suurendamine Eestist Bulgaariani ei kujuta endast samuti mingit reaalset ohtu Venemaale. Nelja pataljoniga või ka kahe brigaadiga ei ole mõistlik isegi Kaliningradi oblastit rünnata, rääkimata suurest Venemaast. Seda mõistavad Kremli võimud suurepäraselt, kuid neil pole võimalik loobuda NATO-vaenulikust retoorikast, mis ühtviisi «konsolideerib» vene rahvast, toidab ametlikku desinformatsiooni- ja propagandamasinat ning annab «õigustuse» hambuni relvastumiseks (selle asemel, et raha mõistlikumalt kasutada, näiteks oma rahva heaolu suurendamiseks). Samuti peaksid Venemaa juhid teadma, et NATO-l on üksnes kaitse-, mitte Barbarossa taolist plaani.

NATO ja Venemaa eesmärgid

Kui vaadata gloobust, siis on igale koolijütsilegi selge, et Venemaad sisse piirata ei ole lihtsalt võimalik. Enamgi veel, see pole üldse NATO eesmärk, mille tegevused on eranditult kaitseiseloomuga. Samas võib eksimatult ära tunda Venemaad ümbritsevate sõjaliste eelpostide süsteemi rajamist ja tugevdamist, mis meenutab hiiglaslikku Vaubani kindlust: Kaliningradi oblast, Valgevene, Krimm, Dnestri-äärne «vabariik», Abhaasia, Armeenia, Kesk-Aasia vabariigid, Kuriili saared, isegi kogu Arktika rannik ja saarestikud.

Probleem on paljuski selles, et Venemaa mõistab «sissepiiramist» omal moel.

Esiteks, läänemaailma kaitseliinide rajamine (paraku kaugelt väiksemates mastaapides kui külma sõja aegsel Saksamaal) Venemaa ekspansionismi tõkestamiseks, on juba iseenesest «sisse piiramine».

Teisalt, Venemaa on võidelnud sajandeid selleks, et saada ligipääsu «soojadele meredele» (Läänemeri ja Must meri) ja neid konkurentsitult domineerida. Külma sõja järel kaotati suuremat osa varem kontrollitud rannikualadest ja sadamatest antud meredel, mida nüüd püütakse kuidagi taastada või kompenseerida. Krimmi alatu hõivamine Ukrainalt oli sellel taustal Kremli jaoks märgiline võit.

Lõpuks, Venemaa retoorika ei muutu kuni NATO eksisteerib ning kaitseb igat liitlast. Samuti ei muutu Venemaa ekspansionistlik ja agressiivne poliitika, mis on n-ö vahelduva eduga kestnud juba tuhat aastat. Seetõttu, meie ülesanne on Venemaad jätkuvalt «sisse piirata» ehk muidugi mõista omaenda kaitset kindlustada.

---

Tekst on osa Eesti NATO Ühingu ja Postimehe koostöös ilmuvast julgeolekuteemaliste artiklite sarjast.