Üks vanasõna ütleb, et võidule leidub tuhat isa, kaotus on aga orb. Donald J. Trumpi Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks valimise puhul võib see olla aga üks (paljudest) kokku varisenud rahvatarkustest, kirjutab Eesti Idapartnerluse Keskuse vanemteadur Emmet Tuohy.
Hoolimata Demokraatliku Partei märkimisväärsetest pingutustest ning Vabariikliku Partei intellektuaalse ja professionaalsetest poliitikutest tiiva suure enamuse vastasseisust või ükskõiksusest ning terve poliitikaanalüütikute armee (vana kooli jutusaates rääkijatest uue koolkonna andmeanalüütikuteni) kindlatest ennustustest, õnnestus Trumpil saavutada rabav võit Hillary Rodham Clintoni üle.
Ehk selle asemel, et selgitada Clintoni võitu, mida oodates enamik eestlasi magama läks, murravad kolm jõudu – meedia, demokraadid ja vabariiklased – hoopis pead lihtsa küsimuse üle: miks?
Hoolimata üksikutest hoiatustest, et Brexitis võis olla õpetlik iva, eeldas suurem osa vaatlejaist Clintoni võitu. Isegi vabariiklastest kolumnistid kirjutasid juba valimistele eelnenud päevadel eleegiaid, kuidas taastuda Trumpi traagilisest kaotusest. Vast kõige uhkem asi selles reas oli eelvalimistel lüüa saanud John Kasichi neljapäevale kavandatud pressikonverents Vabariikliku Partei tuleviku teemadel – eeldatavasti sinna plaanitud kõnet nüüd ei tule.
Ehk esimene reaktsioon nii Ameerika Ühendriikides kui ka mujal maailmas oli küsimus: «Miks ei suutnud meie eksperdid seda ennustada?»
Ja ometi kord – erinevalt hiljutisest Eesti juhtumist – ei saa süüdistada isegi valijameeste kogu või mingeid muid müstilisi USA valimissüsteemi elemente, isegi kui Trump kaotas rahvahääletusel napilt. Peaaegu kõik üleriigilised küsitlused peale Los Angeles Timesi oma ennustasid valesti ning kahtedel eelmisel valimistel täppi pannud Nate Silveri FiveThirtyEight pakkus lõpuks Clintoni võiduvõimaluseks 66 protsenti.
Üks võimalikke, kuid siiski osalisi selgitusi on Ameerika versioon brittide nn häbeliku toori fenomenist, kus valijad ei soovi küsitlejaile tunnistada toetust vastuolulisele parteile, kelle poolele nad asuvad valimiskabiini privaatsuses.
Teine asi on loomulikult see, et osalusennustustega mõlemale parteile võtmetähtsusega valimisringkondades pandi märkimisväärselt mööda: kas siis Y-generatsiooni ja etniliste vähemuste ülehindamisega demokraatide või valgete maavalijate alahindamistega vabariiklaste puhul.
Tõepoolest, kui demokraadid küsivad «Miks?», siis üks vastustest seisneb osaluses – täpsemalt öeldes nende suutmatuses tuua oma valijaid välja sellisel määral nagu eelmiste kampaaniate ajal. Hoolimata üleolekust vabatahtlike (ja tasuliste konsultantide) suhtes Vabariiklikule Parteile olulistes osariikides, jäi entusiasm – mida nõrgestas ka eelvalimistel ootamatult tuliseks läinud konkurents Bernie Sandersiga – Clintoni suhtes mustanahaliste ja noorte seas oodatust märksa madalamaks.
Kuigi need rahvastikurühmad ei rutanud Trumpi hõlma alla, puudus nende seas ilmselgelt tõmme «vähem halvana» nähtud kandidaadi poole. Seda süvendasid jätkuvad süüdistused, alates sellest, et ta väärkasutas salastatud infot, ning lõpetades sellega, et ta muudab seisukohti või on lihtsalt ebausaldusväärne – kahtlemata veensid need paljusid valima mitte minema.
Arvestades Trumpi vaieldamatult vastuolulisi avaldusi mehhiklaste ja Mehhiko päritolu ameeriklaste kohta, võinuks eeldada, et tema toetus latiinode seas kukub märkimisväärselt. Kui aga välja arvata Florida (osariik, mille Kuuba päritolu rahvastik on aja jooksul muutunud vähem vabariiklikuks), kogus Trump võtmeosariikides tegelikult rohkem hispaaniakeelsete hääli kui eelmine vabariiklaste kandidaat Mitt Romney. Eriti Nevadas.
Viimane nael demokraatide kirstu oli muutus piirkonnas, mida Michael Moore kutsus «roostevöö Brexiti» osariikideks Kesk-Läänes. Sealsed töötud või alakoormatud vabrikutöölised olid eriti vastuvõtlikud sõnumile, et Clinton ja tema kaaslased on muutunud Wall Streeti parteiks – süüdistus, mis aitas ka Sandersit.
Hoolimata Trumpi suurtest pingutustest kujutada parteid nende juulikuisel Clevelandi kongressil kui ühtset, tõmbasid sellel üritusel tulijatest rohkem tähelepanu pigem need, kes jätsid tulemata. Kutse lükkasid tagasi kõik partei eelmised presidendid ja presidendikandidaadid. Nii esindajatekoja spiiker Paul Ryan kui ka eelvalimistel teiseks jäänud Ted Cruz keeldusid Trumpi toetamast.
Vaatamata aga uuele New Yorgi ärimeest toetamast keeldunud või toetuse tagasi võtnud tippvabariiklaste lainele, võitis Trump nendetagi. Taas kerkib küsimus: «Miks?»
Arvestades lausel «Ameerika esimesena» põhinenud kampaaniat, võib tunduda lausa iroonilisena vastus, et suund oli võetud märksa vähem ameerikalikule konservatismile ja märksa enam euroopalikule populismile. Aastakümneid on Vabariiklik Partei toetanud ettevõtjasõbralikku maksu- ja kaubanduspoliitikat koos seadusliku sisserände ja üsna sekkuva välispoliitikaga. Samal ajal, kui suurem osa vabariiklaste kontrolli all olevast senatist on endiselt neil seisukohtadel, pole seda Trumpi toetajad – ja nende poolele võisid asuda ka globaliseerumisvastased, kellele tõmbas tähelepanu Sanders.
Lähipäevil hakkame mõtestama, mida need valimised tähendavad nii Ühendriikidele kui ka muule maailmale, kus üks riik on mänginud nii juhtivat rolli majanduses, sõjanduses ja poliitikas. Nagu märkis üks Twitteri-postitus: «Nüüd on meil võimalus panna proovile teooria, et kui Trump osutub valituks, tuleb maailma lõpp.»
Praegu tundub ehk kõige veenvama argumendina laialdase pessimismi vastu see, et Trump on tuntud märkimisväärse ego poolest ning ta ei taha vaid valimisi võita, vaid ka vältida seda, et läheb ajalukku kui president, keda peetakse täielikuks katastroofiks. Nagu Trump ise oma võidukõnes teatas, töö alles algab. Astumaks konkreetseid samme, et näidata maailmaturgudele, maailmajõududele ja oma kodanikele, et ei koida suuremat lüüasaamist – globaalset poliitilist või majanduslikku kriisi, mille eest mitte keegi, isegi mitte Trump ise pole varmas vastutust võtma.