Alar Kilp: poliitik ei ole meeste amet

Politoloog Alar Kilp. Foto: Margus Ansu

Riigi tasandi poliitikasse ei jõua keegi pelgalt tänu soole, vanusele või haridustasemele. Seda, millist ressurssi on vaja poliitikasse pääsemiseks, saab tuvastada, kui vaadata, kes ja kuidas on jõudnud riigikokku ning kes sai või keda peeti tõsiseltvõetavaks kandidaadiks viimastel presidendivalimistel, kirjutab politoloog Alar Kilp.

Suurde poliitikasse jõudmiseks tähtsaid omadusi on erinevaid – mõnedes neist on mehed ja naised võrdsed, teistes võrdsemad ning kolmandaid valdavad ainult mehed –, ent soo, vanuse või haridustaseme põhjal üksi ei ole võimalik tuvastada, miks konkreetne inimene on poliitikasse jõudnud.

Kui presidenti valinud valimiskogu puhul tuvastati, et vähem kui neljandik seal esindatutest on naised, kirjutas Karoliina Vasli (20.09.2016, Õhtuleht), et selline valimiskogu sooline koosseis tõestab naiste tõrjumist tippu jõudmisel. Presidendikandidaatide hulgas oli naisi palju võrdsemalt (riigikogu esimeses kolmes voorus, valimiskogus ja siis jälle tagasi riigikogus kokku kolm naist ja neli meest), ent ka sel puhul tõdeti, et naistel naistena on kandideerida raskem kui meestel (Rein Toomla, «Kandideeriv naine peab meestest rohkem töötama», Pealinn, 24.09.2015).

Ent mida ja kas üldse saab põhjendatult selgitada ainuüksi esinduskogu või esitatud kandidaatide soolise jaotuvuse põhjal?

Selle asemel, et selgitada tipp-poliitikasse jõudnud meeste ja naiste suhtarvu, tasub pigem küsida: «Milline ühine tunnus iseloomustab kõiki neid kandidaate, kellest said reaalsed või tõsiselt arvestatavad presidendikandidaadid?»