Martin A. Noorkõiv: Karl Popper teadis, et Trump tuleb

Martin A. Noorkõiv Foto: Argo Ingver/Erakogu

Martin A. Noorkõiv pani kirja viimatise Ameerika Ühendriikide presidendikandidaatide debati valguses tekkinud mõtted.

Olen viimastel kuudel Karl Popperit üle lugenud («Avatud ühiskond ja selle vaenlased») ja mulle tundub, et Popper sai aru millestki, mille oleme laiemalt justkui unustanud – et inimesed ei ole fundamentaalselt muutunud. Et igasugune progress on suuresti institutsionaalne ning inimesed on iga hetk valmis langema tagasi hõimuühiskonda. Et hõim on meie jaoks jätkuvalt kõige loomulikum olemise viis. Et igas ühiskonnas, ükskõik kui arenenud see ka ei ole, on n-ö hõimupotentsiaal ikka alati sees.

Populistid on seda meie «sisemist nuppu» ajast aega ära kasutanud: hirmutanud valijaid, näidanud jõudu ja jultumust, tekitanud tugevaid emotsioone.

Trump ei peaks selles mõttes üldse üllatus olema. Me näeme, et rahvas on võimeline suurtes hulkades ka arenenud demokraatiaga riikides toetama jõudu seaduste asemel («If I win, you'll be in jail» - «Kui ma võidan, lähed sa vangi,» ütles ta Clintonile.). Vabariiklaste valijabaas ei näe sealjuures probleemi «väikeses poistevahelises» locker room talk’is. Või mõttes, et terroristide tabamisel on õigustatud tsiviilisikute massiline tapmine ja kahtlusaluste piinamine. Ükski neist ei peaks olema meile üllatus.

Pärast maailmasõdu me justkui teadsime, milleks inimesed võimelised on, aga siis vist unustasime selle ära. Muutusime liiga enesekindlaks. Hakkasime arvama, et oleme «arenenud». Aga eksisime. Kui laseme oma institutsioonidel iganeda järjest kiiremini muutuvas maailmas (eelkõige tehnoloogilises keskkonnas ja sel teemal eelkõige interneti arengu tingimustes), siis need ebaõnnestuvad paratamatult. Demokraatia toimimiseks vajalikud institutsioonid ei ole suutnud näiteks sotsiaalmeedia arengutega kaasas käia ning me sööme selle ebaõnnestumise vilju.

Avatud ühiskonnad ei saanud valmis pärast maailmasõdu, neid on pidevalt vaja uuesti ja uuesti ehitada. Senine rahu püsis tänu sellele, et elus oli piisavalt inimesi, kes kogesid ise maailmasõdade julmust (ja sedagi suuresti vaid lääneriikides). Paistab, et põlvkondade vahetumisega on see kogemus unustatud ning inimesed jätkanud inimene olemist: korraga võimelised nii paljuks heaks ja ilusaks ning samal ajal nii kohutavalt paljuks julmaks.

Ja mida Popper soovitaks teha? Ega kindlalt saa väita, aga mina arvan, et ta soovitaks arendada institutsioone. Panna oma aega ja raha märkimisväärselt rohkem demokraatlike institutsioonide pidevasse tõenduspõhisesse arendamisse. Olgugi, et see SPK kasvuna ei hakkaks kohe väljenduma või väga seksikalt ei kõla. Hõimuühiskonda tagasiminek kõlab aga ehk veelgi halvemini.