Juhtkiri: erakondlik egoism tuleb viimaks ületada

Kersti Kaljulaid Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Otsus on keeruline ja vastutus meeletu, sõnas erakondade kompromisskandidaat vabariigi presidendi kohale Kersti Kaljulaid eile ajakirjanikele. Riigikogu vanematekogu tööd tuleb tunnustada, kompromissi leidmine on hädavajalik.

Kevadest saadik presidendi ametikoha täitmise ümber käinud ning eelmisel laupäeval valimiskogus kulmineerunud protsess peegeldab probleeme õigusruumis ja puudujääke riigimehelikkuses. Eesti riigi hea käekäik peaks olema esikohal, paraku on erakondade koostöö puudumine ja võimetus (kohati ka soovimatus) olukorrast väljapääsu leida pannud Eesti poliitilise süsteemi ja demokraatia surve alla.

Põhiseadus näeb presidendile ette ühiskonda ühendava, riigivõimu stabiilsust kindlustava ja põhiseaduslikke institutsioone tasakaalustava rolli. Kui ühe masinavärgi puhul on tasakaalustav sõlm rivist väljas, siis on kogu süsteem ohtlikus seisus. Üks põhiseaduse autoreid Jüri Adams nimetas olukorda Postimehes küll mitte põhiseaduslikuks kriisiks, aga siiski põhiseaduslikuks halvatuseks (PM AK 24.09).

Eilsed sündmused annavad lootust, et erakondlik egoism, mis kõrgus nagu noodsamad «silotornid», mida riigireformi eestvedajad kujundlikuks näiteks tuua armastavad, on viimaks ometi ületatud. Tunnelis paistab valgus, ehkki riigikogus leidub kahjuks silmakirjalikke jõude, kes üritavad viimase hetkeni isiklikku poliitilist kasu taga ajada.

Kui esmaspäeval riigikogu presidendi ära valib, võime muidugi küsida, et mis kasu me saime siis sellest kampaaniast? Intervjuudest? Debattidest? Kuid siiski. Mitme kuu vältel oleme läbi rääkinud hulga olulisi küsimusi sellest, kuidas Eesti peaks edasi minema, väärtustest, mida tuleb hoida. Uuel presidendil on, mida sellest kaasa võtta.

15 aastat tagasi ütles ametist lahkuv president Lennart Meri riigikogu ees: «Meie hulgas on neid, kes tahaksid olla eurooplased, olemata eestlased. Ja on kahetsusväärselt ka neid, kes tahaksid olla eestlased, olemata eurooplased. Esimesed neavad meid silmitusse tulevikku; ja teised neavad meid oludesse, millel ei saagi olla tulevikku.»

Pikalt Lääne-Euroopas töötanud Kersti Kaljulaid mõtestas eestlaseks olemist praegusaja maailmas ning Eesti riigi ülesandeid augustis arvamusfestivalil Postimehe alal. «Eetiline riik ei kirjuta kellelegi ette, kuidas õnnelikuks saada või mis on õnn, mis on õnn olla eestlane. Enesekindel eestlane on oma valikutes vaba. Olema eestlane siin või mujal. Saama lapsi või elama teistsugust elu. Enesekindel riik lehvitab minejatele, saab kasu tulijatest ja tunnustab iga eestlast, olgu ta selleks sündinud või hakanud. Eetiline riik on tänulik oma kodanikele nende panuse eest ja pakub vastu tervist, haridust, kultuuri, vabadust.»

See oli tähelepanuväärne tänapäevane isamaakõne.