Nagu lugejatel veel meeles, tegi Nõukogude valitsus Balti riikidele ettepanekuid tagatis- või mittekallaletungimis-lepingute sõlmimiseks. Kõik riigid Soomest Poolani vastasid, et nemad stabiilsemast rahulikust korrast Ida-Euroopas sügavalt on huvitatud ja sellepärast läbirääkimiste algamiseks valmis on, kui Nõukogude valitsus oma vaateid lepingute sisu kohta lähemalt vormuleerib.
Postimees 1926. aastal: Nõukogude-Balti läbirääkimised
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahkarvamused tulid avalikuks selle kohta, kuidas neid lepinguid sõlmida. Balti riigid tahaksid neid lepinguid sõlmida ühiselt ja siis ka eelläbirääkimisi ühtset sellekohases komisjonis pidada. Et oma heast tahtmisest lepingute sõlmimiseks ja oma rahuarmastustest tunnistust anda, leppisid Balti riigid järele üksikult läbirääkimisi algama, kuid ei jätnud sellekohta mingit kahtlust, et nemad sellejuures üksteist läbirääkimiste käigust alatasa informeerivad ja ka üksikuid lepinguid ikkagi üksmeeles ja ühise üldise tingimuskavade järele sõlmivad.
Meie tervitame rahvahäälena nende läbirääkimiste algust ja soovime neile õnnelikku lõppu. Kuid selle kohta, mäherdune läbirääkimiste lõputulemus peaks olema, tahame ka omalt poolt mõne tähenduse teha. On ju üldiselt tuttav, et uuemal ajal välispolitilised vahekorrad riikide läbikäimises ikka rohkem ja rohkem seovad end majanduspolitikaga. Kui kaubandus-tööstuslised väljavaated politiliste vahekordade peale soodustavalt peavad mõjuma, siis peab neile aluseks olema üldine pikemaajaline kaubandusleping. 28.09.1926