Donald Trumpil on ühes asjas õigus: NATO liitlased peaksid allianssi õiglaselt panustama. Selle sõnumi peaks aga saatma Saksamaale, mitte Eestile. USA peaks seda Saksamaale ütlema sama tõsiste sõnadega nagu Saksamaa kasutas Kreekaga, kirjutab endine Poola rahandusminister ja asepeaminister Jacek Rostowski.
Trump presidendina oleks NATO-le ja lääneriikidele katastroof. Lisaks ähvardustele tõmmata USA välja Põhja-Ameerika vabakaubanduse lepingust ning alustada kaubandussõda Hiinaga, kiidab Trump Venemaa presidenti Vladimir Putinit ja arvab, et Ameerika peaks austama lubadust kaitsta oma NATO liitlasi ainult siis, kui need selle eest maksavad.
Kuigi Trumpi šansid on päev-päevalt vähenemas, peaks Euroopa Liit nägema tema kandidatuuri äratusena oma julgeoleku suhtes. ELi kogu SKT on veidi suurem kui USA-l, kuid see panustab NATO julgeolekueelarvesse vaid 25 protsenti – samal ajal USA osakaal on 72 ning Kanada ja Türgi moodustavad ülejäänu.
Kui Venemaa üritaks sissetungi NATO territooriumile ja saaks seal lüüa, võib riik mõelda Euroopas tuumarünnaku alustamisele. Erinevalt Nõukogude Liidule pole Venemaa välistanud rünnakut tuumarelvadega. Sellisel juhul oleks Ameerika tuumarelvastuse kate Euroopa ainsaks kaitselootuseks. Kui USA aga vastaks Venemaa tuumarünnakule, riskiks see ise rünnakuga oma territooriumil või oma jõudude vastu. Selline ongi vastastikuse hävituse sünge loogika.
Miks peaks USA riskima nii palju mandri nimel, kes panustab nii vähe oma julgeolekuvõimesse? Tegemist ei ole mõistusevastase küsimusega. Eelmiste USA presidentide hirmu tõttu puutumata rajale on nüüd tormanud populistlik demagoog.
Üks probleem on see, et NATO liikmesriikide lubadus kulutada vähemalt 2 protsenti SKTst julgeolekule pole piisav. USA kulutab julgeolekule 3,5 protsenti oma SKTst ning Euroopal pole ühtki põhjust Ameerikast vähem kulutada – eriti kui võtta arvesse mitmekordsed ohud, millega see silmitsi seisab, alates Venemaast ja lõpetades Islamiriigi terroriõhutamisega.
Lisaks sellele on enamiku Euroopa NATO-riikide julgeolekukulutused alla kohustusliku 2 protsendi – üle selle teevad kulutusi vaid Ühendkuningriik, Poola, Kreeka ja Eesti. Enesega rahulolu on nii tugevalt juurdunud, et suure läbimurdena nähti 2014. aastal Walesis Newporti linnas toimunud NATO tippkohtumisel kokkulepet, et ükski riik ei vähenda rohkem oma julgeolekukulutusi.
Probleem pole see, et ELi riigid on loomu poolest ebausaldusväärsed, vaid see, et riigid on oma käed rahandusliku kasinusega selja taha sidunud. Kogesin seda omal käel Poola rahandusministriga 2008. aasta kriisi käigus ja selle järel. Kahel juhul pidin äkitselt kulutusi vähendama, et kinni pidada ELi stabiilsuse ja kasvu paktist (SGP), mis on 1997. aastal ELi liikmesriikide vahel tehtud kokkulepe tagada rahanduslik vastutus. Mul polnud peale julgeolekueelarve vähendamise eriti palju teisi võimalusi.
Õnneks nõuab Poola 1998. aasta riigi rahanduse seadus, et 1,95 protsenti SKTst kulutataks julgeolekule, mistõttu suurema kriisi möödudes naasis Poola julgeolekukulutuste tase NATO ettekirjutatule.
Siin on näha ka võimalikku lahendust: USA peaks NATO kollektiivse kaitse lubaduse ümber struktureerima isereguleeruvaks – majandusteadlased nimetavad seda «ajendipõhiseks ühildumiseks.»
Algatuseks peaks Euroopa Liidu riikide julgeolekukulutused SGP kokkuleppest välja arvama. Prantsusmaa on seda juba kaua soovinud, kuid Saksamaa, kes kulutab julgeolekule vaid 1,2 protsenti oma SKTst, on selle vastuväitega, et nii avaneks Pandora laegas täis teisi nõudmisi ja väljajätmisi.
2015. aastal tegi tollane Poola peaminister Ewa Kopacz ettepaneku, et kui täielikku julgeolekueelarvet SGPst välja jätta ei saa, peaks vähemalt üheks aastaks välja jätma kulutuste suurenemise NATO nõutud kahe protsendini. Poola ei oleks sellest kasu saanud, sest NATO nõue oli juba täidetud, kuid selline muudatus oleks lihtsustanud teiste liikmesriikide nõude täitmist.
Saksamaa lükkas Poola ettepaneku tagasi – taas Pandora laeka näite alusel. Kopaczi ettepanek oli aga hoopiski liiga tagasihoidlik. Globaalne poliitika on eelmisest aastast alates muutunud veelgi ebakindlamaks. USA on pöördunud rohkem Aasia poole, kus Hiina ühekülgne territoriaalsete nõudmiste tegemine Lõuna-Hiina meres on ohtu seadnud piirkonna stabiilsuse, mistõttu võivad Ameerika võime olla liiga hajali, et pakkuda tõhusat kaitset Venemaa agressiooni vastu – eriti ebatraditsiooniliste hübriidrünnakute puhul.
EL peaks geopoliitilise dünaamika muutustele reageerima Poola ettepaneku vastuvõtmisega ning seda pikemaks ajaks kui üks aasta. SGP peaks välja jätma üldise julgeolekukulutuste suurenemise viieks aastaks ning varustuse hankimise kulutused kümneks aastaks. See pole aga veel kõik: Euroopa Komisjonil peaks olema võime lükata 2 protsendi SKTst vabastamise tähtaega edasi, kas individuaalsete riikide jaoks või kogu Euroopa Liidule korraga, sõltuvalt välistest julgeolekuriskidest ja majanduslikest vajadustest.
Selline muutus ei tule lihtne, kuid USA peab seda nõudma, hoolimata Saksamaa jätkuvast vastasseisust rahandusliku õigluse nimel. Saksamaa on valjult nõudnud, et Kreeka peaks kinni oma lubadustest Euroopa Liidule, kuid seisab nüüd ise olukorra ees, kus pannakse proovile NATO liikmete võime täita kollektiivse kaitse lubadused. Veel halvemaks muudab olukorra see, et Saksamaa ekslik kasinuse kehtestamine eurotsoonile on õõnestanud Euroopa poliitilist sidusust, mis on omakorda avanud ukse Venemaa revanšipoliitikale ja agressioonile.
Trumpil on ühes asjas õigus: NATO liitlased peaksid õiglaselt panustama. Selle sõnumi peaks aga saatma Saksamaale, mitte Eestile. USA peaks Saksamaale ütlema – sama tõsiste sõnadega nagu Saksamaa kasutas Kreekaga –, et Saksamaa ei saa oma julgeolekut USA-le allutada, ise samal ajal lääneriikide ühtsust õõnestades, et kaitsta oma maksumaksjaid võimalike eurotsoonisiseste kohustuste eest.
Euroopa Liidu de facto juhina peaks Saksamaa lihtsustama, mitte raskendama NATO liikmete kohustuste täitmist kollektiivse kaitse ees. Alustada võib näiteks Poola ettepaneku vastuvõtmisega ning sealt siis edasi liikuda.
Copyright: Project Syndicate, 2016.