Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ivan Makarov: kes siis tegelikult integreerib Eestis vene noori ja kuhu?

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ivan Makarov | FOTO: Teet Suur

Eestis on kujunenud õigusriigi kohta kummaline olukord, kus rahvust võib alandada sõnavabaduse ettekäändel: ukrainlasi mõnitavad raamatud poodides, solvangud venekeelsetes foorumites, maksumaksjate raha eest üllitatav ajaleht «Stolitsa» toetab Ukraina-vastast propagandat, kirjutab ajakirjanik Ivan Makarov.

Pronksiöö järel ütles Vene teatri näitleja Aleksandr Ivaškevitš, et tal on südamest häbi oma vägivallatsenud rahvuskaaslaste pärast, kes röövisid ja lõhkusid. Venekeelses meedias väideti, et tal on häbi olla venelane, näitlejat hakati halvustama. Ja siis, nagu välk selgest taevast, tuli Venemaalt pearolli pakkumine Jaroslav Targast rääkivasse mängufilmi. See oli ninanips kõigile, kes ei saa aru mõistest «rahva südametunnistus» ja vihkavad inimesi, kes neile tõe näkku ütlevad.

Kusjuures «rahva südametunnistus» võib olla ka teisest rahvusest: näiteks legendaarne muusik ja vene poeet Andrei Makarevitš astus välja Ukraina ründamise vastu, aga selle eest hakati teda taga kiusama ja solvama hüüetega, et juudi koht on Iisraelis. Samas teame, et pole tulisemat Ukraina okupeerimise pooldajat, kui Makarevitši rahvuskaaslasest laulja Josif Kobzon. Nii et geneetiline kood pole südametunnistusega seotud.

Erinevalt Ivaškevitšist arvab Kohtla-Järve ajakirjanik Svetlana Loginova praegu (Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos - toim), et pronksiöö tõstis kogu venekeelse elanikkonna eneseteadvuse enneolematult kõrgele ja et pole kahtlustki, kelle vastu pööravad elanikud relvapeidikutes olevad miinipildujad võimaliku sõjakonflikti puhul Ida-Virumaal.

Mulle tundub, et poerööve ja vandalismi rahvusliku eneseteadvuse tõstmise vahendiks võib pidada pigem kriminaali mõttelaadiga inimene. Kriminaal-šovinistlik ideoloogia on venekeelse meediaruumi üks hitte, pahaaimamatuid inimesi juhitakse mõttele, et kõik see on mitte üksnes võimalik, vaid ka õilis.

Poliitikute ja meedia vastutustunne

Eestlasi on juba pikemat aega harjutatud mõttega, et sõda ja okupatsioon on vältimatud. Viimasel ajal hirmutatakse meid aina sagedamini ka kodusõjaga. Mart Helme teatas ERRis 5000st hästi organiseeritud vene sõdalasest Eestis, Artemi Troitski rääkis hiljuti vene Postimehele oma kohtumisest just selliste löömameestega, kes on valmis ründama eestlasi. Kui see vähegi vastab tõele, siis oleme tõsises hädas. Kui ei vasta, tuleks ometi rääkima hakata poliitikute ja meedia vastutustundetusest, omaenda rahva hirmutamisest ja ässitamisest.

Nagu ütles Artemi Troitski ülalmainitud videointervjuus, ei ole üldse normaalne, et eesti ja kohalik venekeelne meedia informeerivad ja meelestavad inimesi erinevalt, nii mõnigi kord vastandlikult. Loomulikult ei saa me midagi parata, et Kremli  telekanalite ja interneti sisu on selline, nagu ta on. Aga siin, Eestis võiksime rohkem säästa oma inimesi, kelle hulka kuuluvad ka näiteks ukrainlased.

See, kuidas Venemaa propaganda õhutab ukrainlastevastast viha, on võrreldav sõjaroimaga. Püüdes oma elukutse tõttu saada võimalikult palju igakülgset teavet, olin  sunnitud paar aastat tagasi täielikult loobuma Kremli telekanalite vaatamisest, sest sealt ei saa enam informatsiooni. Vihkamine seda ju ei ole. Aga see küüneviha tabab sind kõikjal – isegi supermarketi saalis, kus leheriiulil näed Eesti jaoks kohandatud lehte Komsomolskaja Pravda. Severnaja Evropa, mille ühes numbris väidetakse, et Ukraina sõdurid vägistavad Donetski oblastis vene lapsi, ja kohe järgmises numbris räägitakse, kuidas Ukraina valmistab ette lapssõduritest terroriste ja saadab nad Donetskisse...

Kui Eesti Ajakirjanike Liit avaldas protesti selle vastu, et Ukrainasse ei tahetud lasta kaht korrespondenti, kes on tervitanud ukrainlastelt maade ja elude võtmist, sain ma lõpuks aru, et veerand sajandit oli selle organisatsiooni liikmeks täiesti vale mees. Enam ei ole...

Eestis on kujunenud õigusriigi kohta kummaline olukord, kus rahvusi võib alandada sõnavabaduse ettekäändel: ukrainlasi mõnitavad raamatud poodides, solvangud venekeelsetes foorumites, maksumaksjate raha eest üllitatav ajaleht «Stolitsa» toetab Ukraina-vastast propagandat...

Kuulsin ühelt koos perega Eestisse pagenud vene teisitimõtlejalt sellest, kuidas ta tõi oma tütre ühte meie venekeelsesse kooli. Õpetaja küsis kõigepealt lapselt, miks tema pere üldse meile Eestisse tuli. Tüdruk vastas, et erimeelsuste tõttu vene võimudega. Pedagoog muutus valvsaks, uurides, mis erimeelsused need olid. Laps vastas, et need on seotud Ukraina-vastase agressiooniga. Õpetaja tõstis häält ja ütles selle olevat jama ja et Venemaa polegi Ukrainale kallale tulnud! Plikatirts küsinud vastu, kes siis tuli ja kas Ukraina tuli ise endale kallale. Järgmisel päeval teatati vanematele, et nende laps sellesse kooli ei sobi, kuna on oma arengus maha jäänud. Tuli otsida teine kool.

Ja kes siis tegelikult integreerib Eestis vene noori ja kuhu?

Tagasi üles