/nginx/o/2016/09/12/5824709t1he67c.jpg)
Jean-Claude Junckeri tänasest kõnest rääkides tuleks alustada võibolla sellest, mida Euroopa Komisjoni presidendi kõnes ei olnud ehk siis Venemaast ja Ukrainast, kirjutab kolumnist Erkki Bahovski.
Erkki Bahovski: miks ei rääkinud Juncker oma kõnes Ukrainast ja Venemaast? (1)
/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
14. september 2016, 13:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on suur konflikt Euroopas ja Euroopa Liidu vahetus naabruses ja Minski relvarahu punktid on enamasti täitmata. Kuidas saab Juncker rääkida Euroopa Liidu ühtsemast välispoliitikast ja pakkuda välja välisministri ametikohta, kui selline teema kõrvale jääb? Kas tegemist on survega mõne liikmesriigi poolt seda teemat mitte kõnesse panna?
Junckeri esitatud Euroopa kaitseliidu ideed on arutatud mitu korda ja vastu on võetud ka igasugu toredaid dokumente Euroopa kaitsemõõtme tugevdamiseks, aga seni on tegemist pabertiigriga, sest Euroopa Liidu liikmesriigid pole tahtnud enamasti kaitsesse investeerida.
Mõttel on siiski jumet, arvestades muutunud julgeolekukeskkonda – terrorism, rändekriis ja agressiivne Venemaa – ja arvestades veel USA presidendivalimisi. Teatavasti on vabariiklaste presidendikandidaat Donald Trump rääkinud NATO mõttetusest ja seadnud kahtluse alla alliansi aluslepingu 5. paragrahvi. Kui Trump saab USA presidendiks, võib Euroopa kaitseliidu idee sattuda täiesti uude valgusse. Kuid Trump on viidanud ka sellele – õigusega –, et Euroopa riigid panustavad vähe NATO eelarvesse. Euroopa kaitseliit tähendaks ikkagi Euroopa riikide suuremat panust, olgu sellel siis NATO või Euroopa Liidu dimensioon.
Vastuolu võib näha ka selles, et Juncker kõneles Euroopa Liidust kui rahuprojektist, kus erimeelsused lahendatakse sõnade võitlusega. Samal ajal nentis komisjoni president, et EList kui soft power’ist enam ei piisa, vaja on tegutseda otsustavamalt. Seega sõnadest enam ei piisa. On tervitatav Junckeri ettepanek suurendada panust Aafrikale ja naabruskonnale, sest see aitab välja juurida terrorismi põhjusi. Küsimus on, kust selleks kõigeks raha leitakse.
Junckeri võibolla tugevaim sõnum on seotud Brexitiga. Et britid ei saa teha korraga kaht asja – jääda siseturule ja mitte lasta tööjõuturule ELi kodanikke. Samuti see, et Euroopa Liit jääb kestma ja vaja on tihedamat liitu. Võib ju öelda, et tegemist on õhu võngutamisega, samas maksab tugev signaal ka midagi. Seda eriti praegu, mil Euroopa Liidus valitseb pärast Brexitit peataolek.