Juhtkiri: võidujooks kõige sõltumatuma kohale

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Seekordset erakondade populaarsuse uuringut ei saa vaadata lahus presidendivalimistest ega presidendikandidaatide toetusuuringust. Mõneti oodatult kajastavad need, vähemalt kõige populaarsema puhul, vastandsuunalist tendentsi. Marina Kaljuranna toetus on ülekaalukalt ligi 40 protsenti, üle kahe korra suurem kui Siim Kallasel, samal ajal on Reformierakonna poolehoidjate arv augustiga võrreldes teinud läbi üsna märkimisväärse languse. Ehkki ka laiemalt on nendel presidendivalimistel edu lubavateks märksõnadeks saanud «sõltumatu», «erakondadeülene» ja isegi «protestikandidaat», andis Reformierakond just viimase paari nädalaga Marina Kaljurannale selle rolli väljamängimises vajalikud vahendid.

Kaljuranna otsusest loobuda välisministri kohast ja kandideerida presidendiks valimiskogus paistis protest Reformierakonna otsuse vastu joonduda Siim Kallase taha ja see jätab nii avalikkusele kui ka valijameestele mulje, et sõltumatu kandidaadi konkursi võitja on selgunud. Sotsiaalmeedias sagenenud Kaljuranda toetavad postitused viitavad sellele, et ka kaastunne «parteipoliitilise ärategemise» ja «tagatoas sündinud kokkulepete» tõttu Reformierakonna poolt reedetud ja hüljatud Kaljuranna vastu on emotsioon, mida ei saa lõpptulemuse kujunemisel alahinnata. Seega võib Kaljurand vähemalt praegu arvestada nii protesti- kui ka kaastundehäältega. Reformierakonnale läks see aga maksma kuueprotsendise languse.

Teine Reformierakonna languse põhjus on ilmselt sõnamurdmine riigikogu esimeses valimisvoorus, kus kokkuleppest Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga anda hääled Eiki Nestorile ei peetud kinni. Sotsiaaldemokraatide otsus reageerida sõnamurdmisele aumehe kombel ja mitte vastata petmisele petmisega on ilmselt osaliselt selle põhjus, et sotside poolehoidjate arv tõusis nelja protsendi võrra.

Omaette küsimus on, miks «protestist» ja «sõltumatusest» on nendel valimistel eriti märgatavalt omaette eesmärk saanud. Presidendiks saades loobutakse erakonna liikmesusest ja kogemus on näidanud, et ka muudest seostest erakonnaga, seega on erakondadeülesus miski, mis peaks kaasnema presidendiks saamisega. Mis puudutab protesti, siis ei saa ju presidendi amet tähendada erakondadele vastandumist. Aga kui enda sõltumatusest on juba siht saanud, siis jääb küsimus, kui sõltumatud ja erakondadeülesed on praegu end sellistena näitavad kandidaadid.

On selge, et Marina Kaljuranna otsus kandideerida valimiskogus ei tulnud ilma Reformierakonna oluliste liikmete, teiste seas eelmise välisministri Keit Pentus-Rosimannuse toetuseta. Seega on vastandumine erakonnale näiline. Kui kellelegi vastandutakse, siis erakonna esimehele Taavi Rõivasele, ja sellega on Rõivas ise presidendikandidaatide võidujooksus kõige sõltumatuma kandidaadi kohale Kaljurannale edumaa andnud.