Keskerakonna talliuste vahelt kandis tuul sel nädalal välja Priit Toobali allkirjaga paberi lehka, mis annab jälle aimu, mäherdune pöörane laga talliseinte vahel, erakonna rahaasjades olla võib. Isegi erakonna juhatuse liikmed pööritavad teadmatuses silmi, ent kas üksnes ehmatusest või ka rõõmust, selles on veel küsimus.
Juhtkiri: Keskerakonna Augeiase tallid (2)
2. september 2016, 21:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ettevõtte tegevjuht varjaks omaniku eest kohustust, mis on kolmandik selle ettevõtte aastakäibest, siis säärasel tegevjuhil ilmselgelt pikka pidu ei oleks. Keskerakonna endise peasekretäri allkiri 450 000 euro suurusel garantiikirjal on selle olukorraga täiesti võrreldav. Kas erakonna esimees ja uus peasekretär esinevad ses asjas puhtukestena, seda näevad ülejäänud juhatuse liikmed juba homme. Seda, et Edgar Savisaar nii suurte summadega paberitest kohe mitte midagi ei teadnud, on aga pehmelt öeldes raske uskuda.
Kas te mäletate veel, kuidas kevadel määras Keskerakond kriminaalkuriteo eest süüdi mõistetud Priit Toobali oma esindajaks erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK)? Pahameel oli suur ja see trikk lõpuks siiski läbi ei läinud. Miks aga soovis Edgar Savisaar, et ERJK liikmeks saaks just Toobal, mitte mõni teine ta erakonnakaaslane? Hästi informeeritud inimesed oletasid juba toona, et põhiline oli esimehe hirm oma erakonnakaaslaste, mitte kellegi teise ees. Et ei tekiks veel üht võimalust, mille kaudu need saaksid erakonna rahaasjade kallal urgitsema ja ebamugavaid küsimusi esitama hakata.
Lisaks erakorralisele juhatuse koosolekule räägitakse taas ka erakorralisest kongressist, mille eesmärk saab olla ainult üks – erakonna esimehe väljavahetamine. Juba on ka avalikest esinemistest näha, et Edgar Savisaare vastaste leer erakonnas laieneb ning truudusemurdmise märke ilmutab nii mõnigi, kellest Savisaar veel hiljuti oma uut tuge lootis voolida.
Laiema avalikkuse jaoks pole aga tegu lihtsalt raamatupidamisliku segadusega ühes erakonnas. Küsimus on selles, mis on sääraste varjus hoitud tehingute taga? Miks neid on üldse varjatud? Kas ja kuidas see on mõjutanud poliitilisi otsuseid? Miks ja kuidas on ühes erakonnas olnud üldse võimalik selliseid tempe korda saata, justkui puutumatuna, nagu kuningas Augeiase pudulojused, kelle peale ei hakanud ükski haigus?
Meenutagem Heraklese viiendat vägitegu. Ta ei rookinud Augeiase aastakümneid koristamata talle vaevaliselt, hargitäite kaupa, vaid ühekorraga, juhtides neist läbi jõeveed.
Kui Keskerakonna siseopositsioon tahaks teha vahet endise ja tulevase vahel, siis peaksid ka nemad võtma selge moraalse positsiooni mitte pelgalt üksikutes rahaasjades, vaid paljuski, alates maksumaksja arvelt endale propaganda tegemisest kuni küsimuseni, kas ikka saab naerulsui üle libiseda sellest, et su erakonnakaaslased ei pea õigeks mõista hukka inimsusvastaseid kuritegusid.