Probleem pole selles, et me elame maailmas, kus poliitikud ja meedia valetavad – nad on alati valetanud –, vaid selles, et me elame maailmas, kus neil on ükskõik, kas rääkida tõtt või mitte, kirjutab ajakirjanik Peter Pomerantsev.
Tellijale
Peter Pomerantsev: hüvasti, tõsiasi! Me elame post-fakti maailmas (15)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Vladimir Putini sõjavägi oli jultunult annekteerinud Krimmi, siis läks Putin telesse ja ütles maailmale, irve suunurgas, et Ukrainas ei ole Vene sõjaväelasi. Putin mitte niivõrd ei valetanud, kuivõrd ütles, et tõde pole oluline.
Kui Donald Trump mõtleb kapriisi ajel välja fakte, väidab, et nägi tuhandeid moslemeid New Jerseys kaksiktornide kokkukukkumise üle rõõmustamas, või et Mehhiko valitsus saadab USAsse sihilikult «halvad» immigrandid; kui faktikontrolli agentuurid hindavad 78 protsenti tema väidetest ebatõeseks, kuid temast saab sellest hoolimata Ühendriikide presidendikandidaat – siis ilmneb, et faktid ei loe enam palju ka vabal maal.
Kui Brexiti kampaania kuulutab «Anname need 350 naela, mille EL igal nädalal võtab, oma tervishoiule», ja pärast referendumi võitmist heidab üks Brexiti liider selle väite kõrvale kui vea, samal ajal kui teine seletab seda kui pürgimust, siis on selge, et me elame post-fakti või post-tõe maailmas. Mitte üksnes maailmas, kus poliitikud ja meedia valetavad – nad on alati valetanud –, vaid maailmas, kus neil on ükskõik, kas rääkida tõtt või mitte.