Stefano Braghiroli: Türgi riigipöördekatse ja «demokraatlikud» puhastused

Stefano Braghiroli Foto: Erakogu

Reedeöine riigipöördekatse, mis tõmbas kogu maailma tähelepanu Türgi sündmustele, ei olnud selles riigis midagi eriliselt uut ega isegi – olukorda arvestades – ennustamatut, kirjutab Tartu Ülikooli lektor Stefano Braghiroli.

Ühiskonnas valitseb alates 1980. aastatest kõige tugevam poliitiline ja sotsiaalne lõhe, ilmalikkus aga, mis on olnud üks Atatürki loodud vabariigi alustalasid, on sattunud aina suuremasse ohtu.

Traditsiooniliselt on Türgi relvajõud, Atatürki pärandi kõige silmatorkavam osa, pidanud ennast vabariigi stabiilsuse ja kemalistliku riigikorra (mis muu hulgas tähendab sekularismi ja reformismi) loomupäraseks garandiks, kel on õigus – otsekui omamoodi relvastatud konstitutsioonikohtuna – vahetult sekkuda riigi poliitikaellu, kui religiooni tähtsus poliitikas või ka lihtsalt poliitiline ebastabiilsus saavutab ohtlikult kõrge taseme. Nii juhtus 1960., 1971., 1980., 1993. ja 1997. (küll sõjalise jõu kasutamise vajaduseta) aastal.