Juhtkiri: kirglik maksujant

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Arutelu selle üle, kuidas tuleks maksustada neid ettevõtetele kuuluvaid sõiduautosid, mida kasutatakse ka erasõitudeks, on kestnud pikalt ja on olnud kirglik. Avalikkus ootab otsust, mis vähendaks ettevõtjatele asjatut bürokraatiat ja teisalt nähtavat seaduse mõtet eiravat maksukäitumist, ehkki sätte järgi võib kõik juriidiliselt korrektne olla. Meetmed, mida seni on avalikkusele tutvustatud, ei välista viimast paraku edaspidigi.

«Eestis on autod rahvusteema, millest räägitakse nii pulmades kui ka matustel,» on rahandusminister Sven Sester ajakirjanduses nalja visanud. Näib, et siiani Nõukogude-aegseid autoostulube mäletavas Eestis on autol siiani pigem luksus- kui tarbeeseme maine. Teema erutab tõepoolest alati – ajakirjandus jälgib pingsalt riigikogu liikmete autoparki, nagu sedagi, milliseid sõidukeid ostetakse ministritele ja linnapeadele.

Üldine automaks on seni olnud üks poliitilisi tabuteemasid. Seda hoogsamalt on aga vaieldud firmaautode üle. Kaks aastat tagasi kehtestati uus kord, millega piirati sõiduauto ostmisel makstud käibemaksu mahaarvamist. Enne seda peeti maha tõeline arvamussõda, millele lisasid värvi toonase rahandusministri Jürgen Ligi väljaütlemised. Mullu suvel tõdes maksu- ja tolliamet, et ehkki seadus pidi tooma suurt maksutulu, seda ei järgnenud.

Tõepoolest on ettevõtjaid, kellele maksusoodustuse saanud ettevõtte sõiduk on tegelikult erasõitudeks. Samas pole era- ja töösõitude eristamine praegusajal kuigi lihtne. Auto on tarbeese ja töövahend, sisuliselt paljudele ettevõtjatele liikuv kontor. Sõidupäevikuid on olnud tõepoolest tülikas täita ja keeruline kontrollida. Teine trend on kaubikutena ringi vuravad uued sõiduautod – taolist JOKK-skeemi on kasutatud ka teistes Euroopa riikides.

Nüüd kavatseb riik firmasõidukid erimärgistada, lootes varjamatult seejuures ka avalikkuse tähelepanule – et mida teeb ametiauto supelrannas või kohviku ees. Seni pole aga just palju räägitud kaasnevast bürokraatiast märgiste väljastamisel ning järelevalvel. Ettevõtjate seas on arvatud, et võidakse hakata kasutama kleebiseid ka eraautodel, ehk sünnib jälle üks JOKK.

Ministeerium tahab maksustamise aluseks võtta võimsuse ehk kilovatid, automüüjad pooldavad aga süsihappegaasi (CO2) emissiooni. Aga kuidas jääb siis elektri- ja hübriidautodega? Viimased on sageli säästlikud, samas võimsad. CO2 järgi maksustamist oleks avalikkusele lihtsam selgitada, Eesti on ju sõnades võtnud kohustusi globaalsete kliimamuutustega võitlemisel. Igasugune maks peab olema mõistetav.

Kõik ametkonnad pole veel viimast sõna öelnud, seega on veel debatikoht. Vahest õnnestuks siiski mistahes otsuse puhul ära hoida, et taas ei jääks hammasrataste vahele väikeettevõtjaid, kes ometi loovad töökohti ja maksavad makse. Nende süüdistamine luksusejanus on küll ebaõiglane.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles