Rõivatööstus kulutab rohkem kui vaja
Rõivatööstus on hea näide, mille kõikides etappides kulutatakse ressursse rohkem, kui see tegelikult vajalik oleks. Suure tõenäosusega on sul hetkel või vähemalt mõnel päeval nädalas seljas täiesti tavaline puuvillane T-särk. Selle särgi jaoks vajalik tooraine vajab kasvamiseks umbes 2700 liitrit vett, mis on võrdne (keskmist sorti dušipeaga) umbes 10 tundi kestva duši all käiguga.
Peale Hiinat on suurim puuvillakasvataja India, mis on enneolematu veekriisi keskel ja kus 600 miljonit inimest sõltub põllumajandusest. Veerand kohalikust rahvastikust kannatab veepuuduse all, enesetappude hulk farmerite hulgas aina kasvab, veevarusid kaitstakse relvastatud valvuritega ja hädapiirkondadesse tuuakse vett rongidega.
Need 16–20 liitrit vett, mis kuluvad selle särgi värvimiseks (kuni 600 liitrit kilo kohta), tunduvad sealjuures muidugi suhteliselt marginaalsed. Arvestades aga sellega, et maailmas tarbitakse aastas 80 miljardit riietuseset, millest enamus on värvitud, siis selle numbri hoomamine muutub juba võimatuks.
Kes on ise kodus mõnda riiet värvinud, teab muidugi, et tulemus ei ole alati plaanipärane. Nii juhtub ka tekstiilitootmises ning valesti värvitud kangast visatakse tonnide kaupa minema ja alustatakse uuesti otsast.
Kolmandik meist elab peagi põuas
Tohutu tekstiilide tootmisele kuluva vee kogus kasvab iga päev ja konkureerib maailma põuastes piirkondades elava poole miljardi inimese veevajadusega. Prognooside järgi elab 2025. aastaks ligi kolmandik maailma elanikkonnast põuastel aladel.
Peale vee raiskamise on moetööstus ka põhiline vee reostaja. Maailmapanga hinnangul tuleneb 20% tööstuse tekitatud veereostusest kogu maailmas tekstiili töötlemisest ja värvimisest. Greenpeace’i 2011. aastal algatatud kampaania „Detox my Fashion” andmetel kasutab moetööstus riiete tootmisprotsessis ikka veel enam kui 400 inimestele ja loodusele kahjulikku kemikaali. Regulatsioonid värvimisest üle jääva vee puhastamiseks on enamjaolt liialt nõrgad või kui nad on ka küllaldased, siis vastavad puhastusjaamad ei saa järjest kasvavate tootmishoonete reoveega lihtsalt hakkama ning mürgine vesi pumbatakse otse jõgedesse, mis on olnud ümbruskonna elanike eluallikad aastasadu, kui mitte -tuhandeid. Reostatud veekogud ei võimalda enam kalapüüki ning jõgedesse pumbatud keemia imbub maapinda. Nii toob ka lähiümbruses toidu kasvatamine endaga kaasa riske.