Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Raul Rebane: Brexiti kolm plussi Eesti jaoks

43
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raul Rebane. | FOTO: Elmo Riig/Sakala.

Brexitis ei ole kõik halb, nii suures asjas lihtsalt peab olema ka teist poolt. Ka Eestile on siin väärtuslikke õppetunde, kirjutab kommunikatsiooniekspert Raul Rebane.

Alguses läheb näpp peale kolmele teemale: 1) saime infot, kui kaua kestab impeeriumiiha; 2) tunneme paremini ära populismi; 3) saime paremateks eurooplasteks.

Impeeriumiiha

Eesti ei ole kunagi impeerium olnud, seetõttu on meil raske mõista inimesi, kelle kõik instinktid kisuvad suuruse ja mõju poole. Selle võimsa tundega põrkame oma elus aga vahetpidamata kokku, sest Venemaal on impeeriumi taastamine riiklik ja ka hingeline ideoloogia. Sõnal «deržava» (impeerium) on hämmastav jõud ja seda kasutatakse kõikvõimalikel juhtudel suure eesmärgi väljendajana. Lihtsalt impeeriumi kõrval on kasutusel ka sellised terminid nagu energeetiline impeerium, sõjaline impeerium, kultuuriline impeerium, kaitsev impeerium.

Venemaa pole siin üksi. Pekingi olümpiamängudel kohtusin noorte haritud hiinlastega, kes ei mõistnud absoluutselt meie iseseisvumist: «Te lahkusite impeeriumist? Impeeriumist ei minda ära! Impeeriumis on alati parem.» Ükski argument ei veennud neid ümber.

Impeerium oli ka Suurbritannia, maailma juhtriik, kus «päike kunagi ei loojunud». See aeg sai otsa, India iseseisvumine 1947. aastal tegi Inglismaast ühe teiste hulgas. Sellega ei ole paljud praeguseni leppinud, suur osa kommentaatoreid rõhutab, et «postimperiaalne stress» oli üks olulisi põhjusi, miks eriti vanemaealised hääletasid lahkumise poolt. Valimistulemuste analüüs näitab, et noored on paremini leppinud Suurbritannia rolliga ühena teiste hulgas, nemad hääletasid Euroopa poolt.

Siit tulebki meile väärtuslik järeldus. NSV Liidu lagunemisest on möödas ainult 25 aastat, umbes üks põlvkond. Brexit õpetab, et see pole midagi, üleminek impeeriumist riigiks kestab vähemalt kolm põlvkonda! Juri Lotman on väitnud, et kaotus Poltava lahingus päästis Rootsi, kuna vabastas selle riigi imperiaalsetest instinktidest. Inglismaa vabaneb nendest praegu, protsess on põlvkondade keskel. Meie peame arvestama, et Venemaa äärmiselt tugevad deržavakired kestavad veel vähemalt pool sajandit ja seni on mõistlik omada palju sõpru ja kuiva püssirohtu.

Populismist

Populistlik avalikkussuhtlemise metoodika on üsna lihtne. Sihtgrupp on üldjuhul vanem, vähem haritud ja väiksemapalgaline inimene. Tuleb valida ühetüübiline grupp (juut, moslem, rikkur, migrant, homoseksuaal jne) ja teda usinalt sõimata, ta peab jääma süüdi meie hädades. Seejuures tuleb ületada tavapärased moraalinormid, tekst peab olema piiri peal ja üle selle. Osale see meeldib. Tegevuspropaganda sobib ka hästi, näiteks tõrvikurongkäigud. Kui toetajate arv suureneb, siis tõmbuda natukene tagasi ja saavutada «päästja rüütli» imago. Ja siis minna valimistele.

Sama metoodikat on tarvitatud ajaloos, sama teeb Donald Trump, sama sobis ka Brexiti eel, sama tehakse meil ja veel paljudes riikides. Siis tekivad ka uued sümbolid, nagu Poola torumees, Brüsseli ametnik ja islami migrant. Ja kui veel süsteemis on sees probleeme, ja Euroopa Liidus neid jagub, siis satub selline retoorika viljakale pinnale. Ja valimistulemused panevad imestama.

Brexit kastis siiski paljud naiivsed uskujad jäävanni. Kui ikka tekib eksistentsiaalne oht tulevikule, kui börsidel kaob raha kümnete tonnide kaupa, kui riigid ja rahvad lõhenevad ja lähevad tülli, siis paneb mõtlema küll. Ootan põnevusega meie populistlike poliitikute lähinädalate avaldusi «tõelisest iseseisvusest», jaanipäevahääletuse ülistamist ja üleskutset Eestis sama korrata. Erilist edu neile avaldustele praegu ei ennusta, väga hapu maik on suus.

Euroopa suund

Brexit sundis paljusid mõtlema, mis saab siis, kui kõik järgivad Suurbritannia eeskuju ja kolivad oma nurka. Ainuüksi mõte jälle üksi olemisest relvi täristava naabri kõrval kainestab paljusid ja ida-lääs-valikus ei ole kahtlust.

Guardiani analüütik Philip Pullmann ütleb oma analüüsis «1000 Brexiti põhjust», et «kui me oleks pühendanud ennast Euroopale varem, nagu kõik teised, oleks meil palju sügavam arusaamine tõelisest suhtest kontinendiga, nimelt see, et me oleme osa sellest kontinendist.»

Olulised sõnad, aga tulevad valusa kogemuse kaudu. Meil on veel võimalus õppida teiste vigadest.

Tagasi üles