Pean kohe tunnistama, et ma lootsin, et tulemus tuleb teine. Aga hääletajate emotsioonid osutusid tugevamaks. Põhjuste – eks neist räägitakse nüüd palju – seas paistavad selgelt domineerivat Ühendkuningriigi sisemised ebakõlad ja rahulolematus. Aga oma jao selleks andis ka brüssellik mõtteviis – kõrkus, pealiskaudsus, arrogantsus, kuulamis- ja veenmisvõimetus –, mis mõnede ELi tippjuhtide puhul mõjub ärritavalt isegi kõige ELi-sõbralikuma inimese jaoks. Saati siis skeptikutele.
Aga rahvas tegi valiku ja nagu iga otsuse puhul tuleb seda kõrvalvaatajal aktsepteerida. Isegi kui kõrvalvaataja leiab, et otsus oli vale. Kummal poolel lõpuks õigus on, selgub kunagi tulevikus. Otsuste langetamisel tehakse vigu, vahel on vead suuremad, vahel väiksemad, aga tõsiasi on ka see, et otsustamatus on tihtipeale halvem kui halb otsus. Aga see selleks.
Ilmselgelt ootab Ühendkuningriigi sisepoliitikat ees väga ebastabiilne ja halvasti ennustatav aeg. Mis öiseid ja varahommikusi intervjuusid kuulates aga mõistust torkima hakkas, oli see, et Brexiti meeskond soovib, et lahkumisläbirääkimisi peaks vastaspool (Cameron) ning et neil tegelikult ei ole õrna aimugi, mis peaks järgnevalt juhtuma või mida tegema. See kinnitab kahtlust, et nad tegelikult ei lootnud võitu ning et asi ei ole briti-ELi suhetes, vaid Ühendkuningriigi sisepoliitilistes ebakõlades ja vastuoludes. See on kurb. See on hirmutav. Aga eks oma sisepoliitikaga peavad britid ise hakkama saama – nii sellega, milline valitsus jätkab, kui ka sellega, et Šotimaa aga võib-olla ka Põhja-Iirimaa leiavad, et nemad inglaste ja uelslastega koos ei jätka.