Rasmus Lahtvee: jalgrattur ehk roheline nuhtlus?

Rasmus Lahtvee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabatahtlik Rasmus Lahtvee.
Vabatahtlik Rasmus Lahtvee. Foto: Erakogu

Eestil on veel pikk maa minna, et jalgrattaga liiklemine muutuks sama tavapäraseks ja loomulikuks igapäevase liiklemise osaks, kui see on Põhjamaades, aga käesoleva aasta soe suve algus on tänavatele juba üsna palju rattureid toonud. Ratturite rohkusega käivad kaasas kahjuks ka ohud, mis samuti tavapärasest enam esile kerkivad ning tihti ei salli rattureid ei autojuhid ega ka jalakäijad, kirjutab abipolitseinik ja liikleja Rasmus Lahtvee.

Alles juuni alguses toimus Tallinna rattanädal (Tallinn Bicycle Week), kus erinevate sündmuste kaudu propageeriti linnas rattaga liiklemist ja rattasõidukultuuri laiemalt. Oma ideelt kahtlemata väga positiivne ettevõtmine, kuid kahjuks ei märganud, et selle korraldajad oleks juhtinud kuigi palju tähelepanu rattasõidu ohutusele ja reeglitele. Halva üllatusena märkasingi ühel nädalavahetuse hilisõhtul pimedal ajal selle ürituse raames liikuvaid rattureid, kes pigem suuremates kui väiksemates gruppides mööda linna kulgesid ja seejuures elementaarseid meie kõigi ohutuse tagamiseks mõeldud reegleid eirasid.

Loomulikult oli ka rattureid, kelle sõidustiil vastas nõuetele ja ratas ise oli varustatud lisaks helkuritele ka pimedal ajal esimese valge ja tagumise punase tulega, kuid lõviosa neist tuiskasid minust mööda täiesti valgustamata. Jalakäijatest ei tundunud sellel õhtul aga ükski ratturite seltskond väga hoolivat.

Suurimat ohtu tekitavadki sellised ratturid minu arvates eelkõige ennast väga kitsale kõnniteele jalakäijate vahele surudes, kus siis kiirelt sõeludes püütakse sihtkohta jõuda. Samal ajal on sõiduteel kohe kõrval nõuetekohane jalgrattarada korrektselt märgistatud ja teekatte olukord väga hea. Igaks juhuks peab siinkohal lisama, et mootorsõidukite tavapärane liikumine sõiduteel ei ole seaduse mõistes oluliselt raskendav asjaou ( 1), mis nõuaks ratturilt sõiduteele märgitud jalgrattaraja kasutamise vältimist ja selle asemel kõnniteel liiklemist!

Argument, mida siin kohal justkui trumpkaardina liigagi tihti enda õigustuseks välja tuuakse, et ratturina ei taheta auto alla jääda, ei ole aga sugugi nii pädev, kui arvatakse. Uskuge mind, mitte ükski autojuht ei sõida liikluses ringi sooviga mõnda ratturit alla ajada. Juhtunud õnnetused on pigem tingitud ikka eelkõige ratturite endi hooletusest või siis ka tõesti juba alkoholijoobest või sarnasest autojuhi kriminaalsest käitumisest. Joobes autojuht leiab aga ratturi üles ka kõnniteelt! Pealegi mida rohkem rattureid on korrektselt ja eeskujulikult liiklemas ja nähtavad, seda rohkem oskavad ka autojuhid nendega arvestada ja neid märgata.

Teine suur ohukoht on jätkuvalt ülekäigurajad, mida jalgrattur võib praeguste seaduste kohaselt tõesti ületada ka ratta seljast maha tulemata, kuid pahatihti unustatakse seejuures ära, et jalakäijatele autode suhtes antud eesõigus siin ratturitele ei laiene ja sõidutee ületamise ohutuses peab veenduma eelkõige ikkagi rattur ise. 

Kahjuks on ratturite hooletusest tulenevad ohud siin kiiresti realiseeruvad ja tagajärjed ratturile tihti fataalsed. Ratturi jaoks halvasti lõppenud ülekäiguradadel toimunud õnnetuste näiteid meenub lähiminevikust kahjuks juba päris mitmeid. Autojuhte siinkohal küll kuidagi süüdistada ei saa, sest füüsikaliselt on autot lihtsalt võimatu pidama saada, kui rattur viimasel hetkel ülekäigurajale põrgata otsustab.

Eriti müstiline on aga sealjuures see, et tihtilugu on samad ratturid järgmisel hetkel ju ise autojuhid või jalakäijad ning heidavad siis ratturitele ette just samasugust hooletust ja teistega mitte arvestamist. Liiklusseadust järjepidevalt eirates panevad ratturid sealjuures ohtu eelkõige kaasliiklejatest jalakäijaid, kuid samas ka iseennast.

Olen isegi erinevatel aegadel Tallinnas ja mujalgi jalgrattaga liigelnud ning tõdenud, et liikluskorraldus ratturi suhtes alati kõige mõistlikum ei ole. Sellest hoolimata olen alati järginud enda ja teiste ohutuse tagamiseks kehtestatud reegleid. Liiklusseadus ei ole midagi sellist, mida tasuks näiteks kas või protesti mõttes eirata, sest tagajärjed võivad olla väga rängad ja saabuda kiiresti!

Kuidas siis jalgrattaga turvaliselt, aga ka teisi arvestavalt liigelda? Lihtne! Tuleb eelkõige ise meie kõigi ohutuseks loodud liiklusseadust järgida, olla liikluses tähelepanelik ja oma käitumisega heas mõttes eeskuju näidata. See kehtib nii ratturite, jalakäijate kui ka autojuhtide kohta. On needki rollid liikluses ju tihti vahetuvad!

Liiklus muutub ohutumaks ikka ja ainult kõigi liiklejate ühisel jõul!

Ainut kaine peaga tasuks sõita ka ratta seljas. 

Liiklusseadus (LS) rattaga liiklemise kohta:

§ 32.  Piirangud jalgratturi, tasakaaluliikuri juhi, pisimopeedi- ja mopeedijuhi liiklemisele

  (1) Jalgrattur, tasakaaluliikuri juht, pisimopeedi- ja mopeedijuht ei tohi:

 1) sõita kõnniteel, välja arvatud tasakaaluliikuri juht, alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur ja jalgrattur kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud;

§ 87.  Jalgrattale, tasakaaluliikurile ja pisimopeedile esitatavad nõuded

(1) Jalgrattal ja pisimopeedil peab olema:

 1) töökorras pidur ja signaalkell;

 2) ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur.

 (3) Jalgrattal, tasakaaluliikuril ja pisimopeedil peab põlema pimeda ajal või halva nähtavuse korral sõites ees valge ja taga punane tuli.

https://www.riigiteataja.ee/akt/130122015027?leiaKehtiv

1 Jalgrattur võib kõnniteel sõita juhul, kui ta saadab alla 13-aastast jalgratturit või on ise nii noor või erandjuhul ka siis, kui sõiduteel sõitmine on tee seisukorra tõttu oluliselt raskendatud vt Liiklusseadus §32 lg1 p1.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles