Loodetavasti on meil kõigil olnud elus õnne töötada sellise juhi käe all, kelle väärtused, kogemused, autentsus, inspiratsioon ja karisma on olnud meile eeskujuks ning innustuseks. Juhil on olnud oskust küsida ja kuulata. Aga mis kõige olulisem, tal on olnud inimlikku respekti, teiste inimeste ja nende tegemiste suhtes.
Respekt teise inimese vastu on ühine platvorm, alus mis tahes inimsuhtele. Sellise platvormi loomine on juhi töö nagu iga teine töö. Mulle meeldib tuua näiteks Morgan Freemani kehastatud Nelson Mandela filmis Invictus. Film jutustab loo, kuidas Mandela toetab Lõuna-Aafrika valgenahalistest koosneva ragbi team’i püüdlusi pärast apartheidi lõppu ragbi maailmakarikavõistlustel 1995. aastal. Freemani Mandelas on olemas kõik, mida me otsime juhis kui liidris. Juhis kui õpetajas piire ületava inimliku puudutuse saavutamisel. Kõigest kõige olulisem on huvi, siiras huvi teise inimese ja tema tegemiste vastu.
Juhi huvi teise inimese vastu ei peegeldu koridoris möödaminnes esitatud küsimuses, kuidas läheb, ja õlalepatsutuses? Siirast huvi näitab see, kui juht võtab aega, istub maha ja fokuseerib oma tähelepanu kolleegi rõõmudele ja muredele, küsimustele ja ettepanekutele. Ja mitte ainult tööalastele, vaid tunneb huvi, kuidas läheb kolleegil, mitte kui töötajal, vaid kui inimesel. Taoline mahaistumine ja fookuse võtmine on midagi, milleks meil igapäeva töökorralduse saginas juhtidena tihti aega ei jätku.
Järgijad teevad juhist liidri
Inimlik respekt ja siiras huvi teise inimese tegemiste vastu loovad juhi kui õpetaja, juhi kui liidri. Juht õpetajana ongi liider. Näiteks ärimaailmast Herb Kelleher Southwest Airlinest või Jack Welch General Electricust või meie oma Hannes Tamjärv.