25 aastat pärast taasiseseisvumist on aeg küpsemast küps, et Eesti saaks esimese naissoost riigipea. Eestile on väga vaja, et Marina Kaljurand saaks valitud meie uueks presidendiks, kirjutab ajakirjanik Maris Hellrand.
Maris Hellrand: ma tahan rääkida teiega Marinast! (10)
/nginx/o/2017/10/23/7243411t1h1aec.jpg)
15. juuni 2016, 13:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tere, ma tahan sinuga rääkida Marinast.»
«Millisest Marinast?»
«Sel suvel on Eestis ainult üks Marina, kellest rääkida.»
Nii olen alustanud juba kümneid vestlusi sel suvel, sest tõesti, on ainult üks Marina, kellest rääkida ja temast rääkima peab. Minu jaoks sai see selgeks aprilli alguses, kui Marina Kaljurand esines Creativity for Change foorumil, mis küll Eesti meedias suuremat tähelepanu ei saanud, kuid kokkutulnud inimeste jaoks ajalugu muutis. Marina esines seal võrdsete võimaluste paneelis ja kehastas just kõike seda, mida ma olen Eestis nii ammu oodanud.
Marina, sest kõik on võimalik
Eestile on väga vaja, et Marina Kaljurand saaks valitud meie uueks presidendiks. Kogenud diplomaadina ja intelligentse inimesena on ta väärikas vastane kõigile kandidaatidele ja pädev seda rolli kandma. Kuid teistest kandidaatidest eristab Marinat veel mitu olulist asja, mis peaksid seekord valiku tegemisel määravaks saama.
25 aastat pärast taasiseseisvumist on aeg küpsemast küps, et Eesti saaks esimese naissoost riigipea. Miks see on tähtis? Meie paanilises kvootidevastasuses oleks see esimene usutav sõnum, et ka naistele on siin vabas riigis kõik võimalik. Meie ambitsioonide latt tõuseb kõrgemale ja inspireerib rohkem naisi sõna sekka ütlema igas valdkonnas.
Nii nagu Hillary Clinton on esimene naine USAs, kes selle klaaslae purustab, nii on ka Marina Kaljuranna kandideerimine vähemalt sama tähenduslik Eesti jaoks. Naiste suurem osalus juhtimises on ettevõtetes, riikides ja rahvusvahelistes organisatsioonides, kus see erinevaid teid pidi saavutatud on, viinud paremate tulemusteni nii ettevõtete majandustulemuste kui rahvusvaheliste lepete püsimise osas. Eestil ei ole luksust, seda ressurssi mitte kasutada. See arusaam kogub tuult ja teeb tormi kogu maailmas ja meil on täna harukordne võimalus, et ongi olemas üks julge Eesti naine, kes on valmis selle väljakutse vastu võtma.
Eesti on viimase paari aastaga libisenud tugevasse sisemisse vastasseisu, mis ohustab meie identiteeti ja püsimist. Selles olukorras on meil vaja lepitajat, empaatilist ja inimestele lähedast presidenti, oma Muumimammat. Kiiresti muutuv maailm on inimeste turvatunde vankuma löönud ja selle taastamiseks ei aita säravad filosoofilised tsitaadid ega moraalilugemine.
Kogu austuse juures president Ilvese suhtes, kelle erudeeritus ja terav mõistus on Eestile rahvusvaheliselt tohutut edu toonud, on siiski tõsi, et iga tema manitsev kõne, millele ma kümme korda alla kirjutan, viib jälle sada inimest paremäärmuslaste rüppe, töötades soovitud tulemusele risti vastu. Mul on tunne, et Eestiga on vaja täna rääkida nagu Aspergeri lapsega – selleks on vaja ema, kes oskab kas intuitiivselt või perekoolis õpitud tehnikaga aktiivselt kuulata ja peegeldada. See viib ka kõige keerulisema lapse mõistmiseni ja äratundmiseni, et on veel võimalikke lahendusi ja tõdesid peale tema kapseldunud maailma. Nähes Marinat suhtlemas erinevate ühiskonnagruppidega, tean, et tema suudaks seda.
Eesti julgeoleku seisukohast on Marina aga vaat et veelgi olulisem. Olles viimased paar aastat sõelunud Narva vahet otsimaks koos erinevate rahvusvaheliste väljaannetega vastust küsimusele «Is Narva next?», on mulle selgeks saanud, et Ida-Virumaa inimesed (ja küllap ka Lasnamäe) ei tunne, et Eesti riigijuhid on nende «omad». Standardvastus on: «Minu kodumaa on Eesti, aga minu president on Putin».
Vene emakeelega kaasmaalaste jaoks on võimukandjate tuntav kohalolu vast olulisemgi kui eestlaste jaoks. Inimeste emotsionaalset lojaalsust ei saa osta uue tööstuspargi või maanteega, vaid nende jaoks on tähtsad ka sümboolsed žestid, nende keele ja meele mõistmine.
Kui üldse kellelgi tänastest kandidaadi kandidaatidest, siis just Marinal on kõige suurem võimalus rääkida südamest südamesse ja panna ennast uskuma ka inimesed, kes tunnevad, et nad on unustatud. Marina on neile tõestuseks, et kõik on võimalik – ka nende tütardele ja poegadele on ühel päeval võimalik jõuda Eesti riigi kõrgeimale ametikohale. Marina oleks president, kellel on rohkem kui ühelgi teisel kandidaadil võimalik võita nende inimeste südamed ja lojaalsus. Ja Eesti julgeoleku seisukohalt on see palju tugevam garantii meie iseseisvusele kui liitlasvägede kohalolek.
Nii et, jah, ma olen Marina meeskonnas, nagu ka Hillary, Madeleine ja Angela, nagu mu ema, mu õde ja mu tütar, nagu mu juuksur, kosmeetik ja joogatreener, nagu Selveri kassapidaja ja vastasmaja Reet.