Ene Pajula veste: mammi unistab meie oma Churchillist

Ajakirjanik Ene Pajula Foto: Tairo Lutter

Mammi peab tunnistama, et IRLi-nimeline erakond pole talle kunagi eriti meeldinud. Res Publicaga oli teine asi. Tol hetkel, kui Res Publica tuli, oli see tõesti kui värskendav tuuleõhk. Nad astusid esile sama selge sõnumiga, nagu kunagi oli tulnud Isamaa. Tõsi küll, Isamaa tuli nii ammu, et noored seda enam ei mäletagi. «Plats puhtaks!» oli  nende loosung, ja see oli midagi sellist, mida inimesed ootasid ja mida tol hetkel oligi väga vaja.

Res Publica kuulutas tulles sama ühemõtteliselt, et nemad lõpetavad Eesti poliitikas sahkerdamise, valetamise ja varastamise. Nad olid äraostmatud! No kas see ei kõlanud hästi? Inimesed uskusid tõemeeli, et midagi sellist on ikka veel võimalik. Mammile meenuvad pildid ilusate ja kindlameelsete poiste Taavi Veskimäe, Urmas Reinsalu, Indrek Raudse, Ken-Marti Vaheriga, mis siis meie linnapilti ilmusid. Aga mammi mäletab hästi ka seda, kuidas äraostmatud enne oma esimest võidukat sissemarssi riigikokku Toomkirikus palvetamas käisid. See tegi ettevaatlikuks, sest meenutas nõukogudeaegseid pioneere kooli punanurgas punalipule vannet andmas. Muidugi polnud nood pioneeridki, vähemalt enamikus, mingid tõsimeelsed punased, vaid sellised, kes juba noores eas olid nõuks võtnud võimuredelit pidi üles ronima hakata. Normaalne usklik inimene suhtleb Jumalaga vaikselt omaette, mitte ei kutsu sellele intiimsele kohtumisele kohale televisiooni uudistetoimetust. Aga just seda äraostmatud tegid, muidu poleks Eesti rahvas nende jumalakartlikkusest teada saanudki. Ja see polnud kaugeltki nende ainus reklaaminipp.

Geniaalne samm oli meelitada oma ridadesse karmikõneline riigikontrolör Juhan Parts ja tol hetkel Eesti ainuke naisakadeemik Ene Ergma. Et see oli vaid reklaaminipp, näitab näiteks seegi, et päris siseringi ei lastud kumbagi. Paraku ei suuda mitte keegi lõpmatuna näida, varem või  hiljem lööb ikka läbi tõeline olemus. Algasid omavahelised tülid, purjuspäi autojuhtimine, sahkerdamine elamislubadega... ja mis värk üldse oli selle Isamaaliiduga ühinemise taga? Res Publica populaarsus kukkus, sest nende lubadused osutusid tühja tünni kõminaks ja inimesed tundsid end petetuna. Sellest, et neil oli vaja maineparandust, sai mammi aru küll, aga miks Isamaaliidul seda vaja oli? Selle koha peal on mammil mälulünk. Aga kui Isamaaliidul oli enne ühinemist oma kindel ja arusaadav ideoloogia, siis ühinenud erakonda ei huvitanud muu kui võim iga hinna eest. Mis tähendas, et erakond tellis arvamusuuringu selle kohta, mis võiks rahvale kõige paremini peale minna, ning asus siis sellele ideele allkirju koguma. Nagu riigikogu üle-eelmiste valimiste eel küsiti allkirju selle kohta, kas rahvas tahab väiksemaid kodukulusid. No kes ei tahaks, selleks pole vaja isegi üldrahvalikku küsitlust korraldada. Pärast muidugi selgus, et tahtmine on taevariik, saamine täiesti iseasi. Aga hääli selle kauni lubadusega ilmselt saadi. Viimati nad küsisid: kas tahad, et sulle jääks rohkem raha kätte? No kes ei tahaks. Jääb siis nüüd või? Oma rahakotis pole mammi seda küll märganud. Mammi kujutab vaimusilmas ette, kuidas mõni IRLi juhtpoliitik selle peale õlgu kehitab, sest nii lihtsameelne, et valimislubadusi uskuda, ei saa olla isegi mammi. Eriti huvitavaks läksid asjad siis, kui tuli ilmsiks IRLi järjekordne sahkerdamine erakonda uute liikmete vastuvõtmisel või lausa äraostmisel enne suurkogu. Mis teeb nad muidugi eriti äraostmatuks. Kuigi, eks muidugi, keegi pole öelnud, et IRL on mingi äraostmatu erakond, see käis ikka Res Publica kohta.

Nüüd on nad hakanud rõhutama, et on rahvuslik-konservatiivne erakond, ja kordavad seda tüdimuseni. Võib-olla selleks, et ise ka uskuma hakata. Sest otsi või tikutulega, kuskilt ei paista välja üks ega teine, kui konservatiivsuse all just nende homovastasust silmas ei peeta. Aga sellest jääb riigijuhtimisel väheks. Pealegi ei suuda mammi uskuda, et nende homovastasus oleks siiras, sest selleks on selles erakonnas liiga palju intelligentseid inimesi. Nii et järjekordne poliittehnoloogiline nipp.

Ühe järjekordse maineparandustehnoloogia käigus on nad avaldanud soovi nimetada erakond  tagasi Isamaaks. No eks ole! Kõigepealt peletasid nad kõik, kes vähegi Isamaaline, erakonnast minema ja nüüd siis on Isamaa nende ainus pääsetee? Mammi meelest peaksid nad isegi I-tähe oma nime eest ära võtma, sest Isamaaliiduga ei seo neid enam miski peale Tunne Kelami, kes pärast 11-aastast Brüsselis viibimist enam ise ka tõenäoliselt ei mäleta, mis erakonda ta õieti kuulub, ja kes mammi meelest esindab pigem ERSPd. Nii et järele ei jäägi muud kui vana hea Res Publica. Kui sedagi, sest nagu öeldud, praegusel erakonnal ei näi äraostmatusega enam mingit pistmist olevat.

Mammit ei üllatanud see, et Ene Ergma erakonnast välja astus, pigem hämmastas teda, et see tal nii palju aega võttis. Mammi on oma pika tööelu jooksul kohanud õige mitmeid noori auahneid ülemusi, kel pole niigi palju aru peas, et mõne alluva hea nõuande ära tunneks ja selle järgi talitaks. Pigem panevad nad ämbrite kolinal edasi iseoma tarkusest. IRLi reiting kukub kolinal, aga selle asemel, et tarka nõu kuulda võtta, lasevad nad arukal inimesel lihtsalt minna. Ja mitte lihtsalt minna, vaid ilguvad ka veel järele.

Kui IRL poleks valitsuspartei, võiks kogu eelnev jutt olemata olla. Aga nad on, nii mõttetu kui see erakond praegu ka ei näi. Oleks ütlemata tore, kui nad vastupidist tõestaksid. Pealegi

oleks mammi meelest meil sellist erakonda hädasti tarvis, kasvõi selleks, et EKRE tobudele vastukaalu pakkuda. Tükati on mammil tunne, et teda ei pane enam mitte miski imestama, aga siis selgub, et paneb ikka küll. Kuidas on võimalik, et Mart Helme, kes pole lihtsalt haritud ja  palju lugenud mees, vaid diplomeeritud ajaloolane, tuleb väitma, et unustage meie valitsevad eurokäpikud, unustage NATO, unustage Euroopa Liit, me siin oleme ise vägevad, pole meile mingeid liitlasi tarvis! Muidugi inimesed usuvad, kui nii tark mees räägib. Ameerikas usuvad inimesed Donald Trumpi ka, ükskõik, mis jama ta suust ka välja ei ajaks. Sest tundub, et erinevalt teistest, kes räägivad poliitkorrektset ja poliittehnoloogilist juttu, on tema täiesti siiras. Et ta tõesti usub, mida ütleb. Ja niipalju kui mammi on juhtunud lugema ja kuulma, oleks Trump EKRE esindajate meelest ka meie mätta otsast vaadatuna USA-le täiesti väärt president.

Nii et mammi loodab tõesti, et IRL võtab ennast kokku ja laseb targad inimesed otsustama. Neid ei ole selles erakonnas üldse vähe, aga millegipärast tunduvad nad olevat mitte tagatuppa, vaid tagatoast välja tõrjutud.

Kui mammil veel üldse erakondadega seoses mingeid ootusi on, siis loodab ta, et ühel päeval astub lavale mõni selline, kes tunnistab ausalt, et meil on valida halva ja veel halvema vahel – esimesel juhul tähendab see seda ja teisel puhul toda. Ja esimene valik viib meid sinna ja teine tänna. Ühesõnaga – mammi ootab Eesti oma Churchilli, kes ütleks ausalt, et ta saab lubada vaid verd, higi ja pisaraid…, aga mille tulemusel võime saavutada ühe või teise hea eesmärgi.

Mammi annab endale aru, et see on täitumatu lootus, aga unistada ju ikka võib!