Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/06/03/5469343t1hb882.jpg)
Viimase kahe aasta jooksul on Venemaa ja lääne suhted teravnenud, mis on viinud selleni, et räägitakse uuest külmast sõjast. Ameerika Ühendriikide vaieldamatult üks hinnatumaid Venemaa-tundjaid, Stanfordi ülikooli professor ja endine suursaadik Venemaal Michael McFaul räägib intervjuus Postimehele viimasel ajal tekkinud USA–Venemaa vastasseisust Läänemerel ning Venemaa ja lääne suhetest.
-Oleme viimasel ajal olnud tunnistajaks Venemaa provokatsioonidele Läänemere kohal: Vene ründelennukid simuleerisid rünnakuid Ühendriikide sõjalaevale ning hävitajad on korraldanud ohtlikke manöövreid siin vaatluslende teinud USA lennukite juures. Mida venelased loodavad sellega saavutada, kas nad kontrollivad Ühendriikide reaktsiooni või soovivad saata sõnumit oma naabritele ja NATO liitlastele?
Jah, eelkõige soovib Vladimir Putini juhitud Venemaa sellega saata sõnumit. Koos erinevate ähvardustega -näiteks on viimasel ajal tugeva surve alla jäänud Rumeenia raketikilbi elementide oma territooriumile lubamise eest- on Venemaa tegevuse eesmärk hirmutada uusi NATO liikmeid Ida- ja Kesk-Euroopas.
Venemaa hiljutine käitumine ja tema liidrite väljaütlemised on äärmiselt provokatiivsed. Minule teeb eelkõige muret, mis juhtub siis, kui Vene piloodid peaksid eksima ning nende tegevus kaasa tooma õnnetuse. Mis siis saab?
-Oleme kuulnud nii Venemaa poliitikutelt, aga ka mitmetelt Euroopa venemeelsetelt poliitikutelt süüdistusi, et Ameerika ja lääs on murdnud kunagi antud lubadust, et NATO ei laiene Ida-Euroopasse. Kas selline lubadus reaalselt eksisteerib või on see vaid müüt?
Selline väide on täielik väljamõeldis. Olen Venemaa esindajatega tihedalt läbi käinud ja nendega koos töötanud seoses erinevate lepingute sõlmimisega, mh uue START leppega. Minu kogemus Vene diplomaatidega on selline, et venelased tahavad absoluutselt kõike paberil fikseerida, kõige kohta on tarvis kirjalikku lepingut. Seepärast ma küsiksin, et juhul kui selline lubadus on antud, miks pole ühtegi riikide esindajate allakirjutatud dokumenti, mis seda kinnitaks? Kus on leping? Miks seda pole?
Muide, NATO puhul on tegemist mitmepoolse, multilateraalse organisatsiooniga. Juhul kui selline lubadus on tõepoolest kunagi antud, siis oleksid pidanud sellele andma oma heakskiidu kõik NATO liitlased, mitte ainult Ameerika Ühendriigid. Sellist lubadust pole aga antud ning sellist dokumenti, mis seda kinnitaks, pole mina kunagi näinud ega sellest kuulnud.
-Venemaa käitumine on alates 2014. aastast olnud ääretult ettearvamatu ja agressiivne. Põhimõtteliselt on selle juhid läänele – õnneks vaid sõnades – sõja kuulutanud. Kas Ameerika reageering Ida-Euroopas kasvanud Vene-ohule on olnud piisav?
Esiteks on minu meelest Venemaa viimase aja välispoliitiline käitumine, muuhulgas dramaatilised sündmused, mis viisid Krimmi annekteerimiseni ning Venemaa sõjalise interventsioonini Ida-Ukrainas, ääretult traagiline, ja seda mitte ainult Ukraina jaoks, vaid ennekõike Venemaa enda jaoks. Venemaa juhtide otsustel, mis nende sündmusteni viisid on Venemaa jaoks väga pikaajalised negatiivsed majanduslikud ja diplomaatilised tagajärjed. Ma loodan väga, et tulevikus leiab Venemaa ühiskonnas aset tervemõistuslik diskussioon tänase välispoliitilise kursi kahjulikkuse ja kasulikkuse üle.
Mis aga puudutab Obama administratsiooni vastust ning NATO liitlaste tegutsemist, siis on see mulle väga sügavat muljet avaldanud. Mitte kunagi Ameerika-Venemaa suhete ajaloos pole rakendatud sanktsioone sedavõrd suure hulga inimeste ja ettevõtete suhtes. Kas sina näiteks tead, mitu Venemaa ametnikku ja ettevõtet langes pärast Venemaa Gruusia-vastast agressiooni sanktsioonide alla? Null!
Ma arvan, et ka otsused, mis on tehtud NATO tugevdamiseks, on kõik õiged. Venemaa poliitika on viinud selleni, et allianss peab tõrjuma Venemaast lähtuvat ohtu, ning NATO on võtnud ette ridamisi meetmeid, et seda teha.
Viimasena tooksin ma välja selle, et Ameerika ja Euroopa on teinud olulisi samme, et aidata Ukrainat. Selle eemärgi täitmine on kõige keerulisem, samas ka kõige olulisem. Putin loodab, et demokraatia Ukrainas kukub läbi ning majandus variseb kokku, ning on omalt poolt tegemas kõike, et see kiiremini teoks saaks. Lääs peab tegema endast oleneva, et nii ei juhtuks, selleks on tarvis leida Ukrainale vajalikud stiimulid, aga seada järgimiseks ka omapoolsed tingimused.
-Teil on pikaajaline kogemus Venemaa ja selle juhtidega. Kuidas peaks lääs Venemaaga ümber käima?
Avaldasin kaks aastat tagasi New York Timesis selle kohta artikli pealkirjaga «Confronting Putin's Russia» (e.k «Putini Venemaale vastu astudes»). Minu põhilised nõuanded ja põhiargumendid on samad. Venemaa tegevus vajab tugevat ja konkreetset vastust, USA peab vastavalt vajadusele Venemaad ohjeldama ja talle vastu astuma.
- Michael McFaul (1963) on lõpetanud Stanfordi ülikooli, õppis slaavi keeli, rahvusvahelisi suhteid ning jätkas samas õpinguid Ida-Euroopa ja slaavi uuringute alal. 1991 kaitses doktorikraadi Oxfordi ülikoolis, täiendanud end erinevates nõukogude ja Vene ülikoolides.
- Üks Moskva Carnegie keskuse asutajaid, töötas seal 1994–1995. Alates 1995. aastast Stanfordi ülikooli professor
- 2006. aastal kutsuti Obama meeskonda, oli presidendi nõuandja Ida-Euroopa ja endise Nõukogude Liidu alal
- Aastatel 2011–2014 USA suursaadik Venemaal