Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/06/03/5468221t1hd9b6.jpg)
Tänaseks on kõik Euroopas väljaantavad reisidokumendid biomeetrilised, Eesti passide kiibil on nii näopilt kui kaks sõrmejälge. Biomeetrilised lahendused arenevad jõudsalt ja võtavad järjest üle aeganõudva käsitöö ning toovad kaasa ka uusi väljakutseid, kirjutab siseministeeriumi infotehnoloogia-ja arenduskeskuse programmijuht Rein Süld.
Biomeetrial põhinevad automaatsed isikutuvastuslahendused on tänapäevaks saavutanud sellise kiiruse, täpsuse ja usaldusväärsuse võrreldes inimese tehtava kontrolliga, et neid eelistatakse tänaseks juba mitmetes kasutusvaldkondades.
Paljudel on taskus nutitelefon, mis tunneb varasema parooli sisestamise asemel õige kasutaja ära sõrmejälje abil. Prognoositakse, et aastaks 2020 on biomeetriline autentimine levinud 89 protsendil mobiilsetest seadmetest.
Kuid biomeetria ei aita ainult inimest, vaid ka riiki. Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus (SMIT) tegeleb sellega üha jõulisemalt, sest kliendid vajavad nii biomeetriliste näitajate kogumiseks kui nende hilisemaks tuvastamiseks tänapäevaseid seadmeid ja infosüsteeme.
Tänaseks on kõik Euroopas väljaantavad reisidokumendid biomeetrilised, Eesti passid ja elamisloakaardid sisaldavad kiibil nii näopilti kui kahte sõrmejälge. Isiku tuvastamine sõrmejälgede alusel on kasutusel Schengeni viisasüsteemis, mille Eesti-poolset osa SMIT haldab ja arendab. See lahendus aitab vältida identiteedipettusi, kus üks isik taotleb erinevate dokumentide/nimede all viisasid või proovib mööda hiilida talle seatud viisakeelust. SMITi hallatavas EURODAC-süsteemis kasutatakse sõrmejälgi selleks, et veenduda, kas pagulase staatuse taotleja või illegaal on juba eelnevalt registreeritud mõne teise EU riigi poolt.
Kuid kõige levinum biomeetria kasutamisviis on siiski isiku identiteedi nii-öelda visuaalne kontrollimine, kus inimese esitatud dokumenti võrreldakse dokumendis toodud näopildiga. Ka erasektoris on selline lahendus isiku identiteedi kontrollimisel kõige enam kasutusel. Ainus erand kehtib piiril, kus Euroopa Liidu väliste riikide viisade omanikud peavad andma sõrmejälje viisa taotlusel olevaga võrdlemiseks ja võrdluse teeb infosüsteem.
Lähitulevik
Biomeetrilised lahendused arenevad jõudsalt ja võtavad järjest üle aeganõudva käsitöö. Juba aastaks 2009 saavutasid sõrmejäljepõhised tuvastussüsteemid suurema täpsuse, kui ülimalt kogenud sõrmejälgede kohtueksperdid. Tänapäevasel infotehnoloogial põhinevad biomeetrilised lahendused suudavad isikuid tuvastada sekunditega vastu suuri, sadu miljoneid isikuid sisaldavaid andmebaase, mistõttu jääb ära käsitsi vastete otsimine ja sellega kaasnev ülisuur ajakulu.
Kui veel mõned aastad tagasi kulus DNA analüüsi põhisele isikutuvastamisele 3-6 kuud, siis uued tehnoloogilised lahendused võimaldavad seda teha 30-120 minuti jooksul. Pole sugugi välistatud, et 10-15 aasta pärast on DNA-põhine isikutuvastamine võimalik reaalajas.
Oluline arengusuund on multimodaalsete ehk mitmel erineval biomeetrilisel tunnusel baseeruvate isikutuvastuslahenduste üha laiem kasutuselevõtt. Nimelt on iga biomeetrilise tunnusega seotud piirangud. Näiteks ei ole sõrmejälgi võimalik hõivata 1-6 protsendilt isikutelt, näotuvastus töötab usaldusväärselt vanuses 12-75 aastat ja ühemunakaksikutel on sama DNA.
Lähima aasta jooksul jõuavad müügile ka esimesed multimodaalsed mobiilid, mis võimaldavad kasutaja autentimist nii sõrmejälje kui silmaiirise abil.
Praegune suurim väljakutse biomeetrias on seotud väikelaste ja väga vanade inimeste isikutuvastamisega. Nimelt puuduvad kiired ja kuluefektiivsed lahendused, kuidas identifitseerida alla kaheaastaseid lapsi ja väga vanu isikuid.
Väljakutse privaatsusele
Näotuvastusel põhinev isikutetuvastamine avalikus ruumis on viimastel aastatel oluliselt kasvanud, lähema kümne aasta jooksul on see biomeetrias üks olulisemaid arengusuundi. Väga paljud lennujaamad on kasutusele võtnud reaalajas näotuvastuse, esialgu küllaltki piiratud ulatuses. Hiinas on kasutusel üle 100 miljoni turvakaamera, mille videopõhisesse näotuvastusse rakendamisel on tulevikus väga selged tagajärjed kogu ühiskonnale.
Sarnased protsessid toimuvad ka Venemaal, kus üle poole miljoni inimese kasutab Findface'i näotuvastust 1 miljardi isiku foto vastu Vkontakte sotsiaalmeedia andmebaasis.
Avalikus ruumis tuleb peagi privaatsuse mõiste uuesti sõnastada, kuna turvalisuse tagamise eesmärgid on tänapäevases ühiskonnas isiku privaatsusega võrreldes oluliselt kõrgemale seatud.
Postbiomeetriline isikutuvastus ei ole küll veel kuum teema, aga pikas perspektiivis on see väga oluline. Isikutuvastamiseks kasutatavad biomeetrilised tunnused ei ole ajas stabiilsed, igaühega neist on seotud piirangud ja ebatäpsused. Seetõttu pakuvad tulevikutehnoloogiad, mis suudavad luua universaalseid tehislikke biomeetrilisi markereid ja mille abil on tuvastamine kiirem, kindlam ja usaldusväärsem, valdkonna ettevõtetele väga suurt huvi. Eluaegsete markerite loomise ja bioloogilise isikuga garanteeritud seose tagamise lahenduste esilekerkimine on seetõttu järgneva paarikümne aasta jooksul väga tõenäoline.