Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Raul Rebane: Kolpaševo järsaku võigas saladus

35
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Obi kallas 1979 aasta kevadel. Ainuke teadaolev foto Kolpaševo ohvritest. | FOTO: Erakogu

«See lugu on selleks, et kaks korda tapetud inimesed saaksid meiega rääkida,» kirjutab publitsist Raul Rebane.

1980. aastate alguses levis suust suhu lugu, mis tundus täiesti uskumatu. Mu vanaonu poeg Harry Ausmaa oli 1941. aastal küüditatud Tomski oblastisse ja ta tuli tagasi sealtkandist pärit abikaasaga. Suhted Siberi rahvaga säilisid, jutud levisid nende kaudu Eestisse ja Harry kaudu meieni.

Praegu 23 000 elanikuga Kolpaševo linn asub suure Obi jõe ääres. 1979. aasta aprilli lõpupäeval toimus seal erakordne sündmus, jõkke ilmus laip. See oli hästi säilinud, isegi riiete värv oli äratuntav ja koljus kuuliauk. Ei jõutud veel korralikult ehmudagi, kui tuli teine, kolmas ja järsku oli jõgi inimkehasid täis. Kõigil auk kolbas.

Kolpaševo puudutab, paljusid peresid liigagi palju. 14. juuni 1941 küüditamisel oli just see linn keskus, kus tuhandeid eestlasi ümberkaudsetesse küladesse laiali jaotati. Teiste hulgas olid ka minu vanaema  Alma Ausmaa, 14-aastane onu Kalju ja 11-aastane onu Erich. Nad viidi Kolpaševost 40 kilomeetri kaugusele Tšainski rajooni Andrejevka külla. 1955. aastal jõudis sinna paljude vanglate järel ka kolmas onu, Miki.

Pereisa Mihkel Ausmaa Obi äärde ei jõudnudki, 14. juunil eraldati ta perest juba Papiniidu jaamas. Ta suri Sosvas, eesti politseinike peredele valusalt tuttavas kohas. Mihkel ja ta kolm venda olid kõik eestiaegsed politseinikud ja neist pääses ainult Tõnis. Mihkel, Aleks, Arti ja vanem vend Jüri on tundmatud Siberi haudades. Täpselt nagu Kolpaševo ohvrid.

Andrei Kužitškin: Kolpaševo laibad tekitasid toonastes võimumeestes ärevust

1979. aasta kevadel õppisin Tomski ülikooli bioloogia- ja mullateaduse teaduskonna kolmandal kursusel. Meie grupis oli üks tüdruk, kes pärit Kolpaševost, Vera Nikolajenko. 9. mail, kui toimus miiting võidupüha auks, nägin, et Vera arutab väga elavalt midagi oma sõbrannadega. Tuli välja, et pühadeks oli tema juurde sõitnud ema ning rääkinud, et jõgi oli Kolpaševos kalda ära uhtunud ja vette olid ilmunud laibad. Inimkehad olid pinnases sedavõrd hästi säilinud, et oli võimalik eristada ohvrite näojooni.

Nädala pärast teatas meie marksismi-leninismi ajaloo õppejõud oma loengus, et Tomskis käivad jutud mingitest laipadest, mis leiti Kolpaševost, ning inimesed räägivad, et need on poliitiliste repressioonide ohvrid, kuid tegelikult on laibad pärit hoopis vanalt kalmistult, mille jõgi koos kaldaga minema uhtus. Selle peale tõusis Vera Nikolajenko püsti ja küsis: «Aga miks on siis kõigil ohvritel kuuliauk peas?» Õppejõud kahvatas, siis punastas ja hakkas karjuma, et ei tohi levitada vaenlase propagandat, et Vera on ikkagi komsomol ja tal peaks selle pärast häbi olema.

Edasi lugemiseks liitu tasulise Postimehega

Sul ei ole hetkel tellimust. Edasi lugemiseks telli Postimees!

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO PABERLEHE TELLIMUS
KUUPILET
5.99 € /kuu
TELLI KUUPILET
PÄEVAPILET
3.99 € /päev
TELLI PÄEVAPILET
Tagasi üles