Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Raul Rebane: Kolpaševo järsaku võigas saladus

35
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Obi kallas 1979 aasta kevadel. Ainuke teadaolev foto Kolpaševo ohvritest. | FOTO: Erakogu
Vennad Ausmaad 1936. aastal. Istuvad Tõnis (23.03.1893-13.09.1976), kes pääses Rootsi, Mihkel (17.03.1889 -30.11.1941) suri Sosvas. Seisavad vasakult Aleksei (Aleks) (24.03.1900 -21.04.1942), kes lasti maha Sosvas, Artemi (Arti) (16.12.1901 -.9.09.1947), kes lasti maha Norillagis. | FOTO: Erakogu

«See lugu on selleks, et kaks korda tapetud inimesed saaksid meiega rääkida,» kirjutab publitsist Raul Rebane.

1980. aastate alguses levis suust suhu lugu, mis tundus täiesti uskumatu. Mu vanaonu poeg Harry Ausmaa oli 1941. aastal küüditatud Tomski oblastisse ja ta tuli tagasi sealtkandist pärit abikaasaga. Suhted Siberi rahvaga säilisid, jutud levisid nende kaudu Eestisse ja Harry kaudu meieni.

Praegu 23 000 elanikuga Kolpaševo linn asub suure Obi jõe ääres. 1979. aasta aprilli lõpupäeval toimus seal erakordne sündmus, jõkke ilmus laip. See oli hästi säilinud, isegi riiete värv oli äratuntav ja koljus kuuliauk. Ei jõutud veel korralikult ehmudagi, kui tuli teine, kolmas ja järsku oli jõgi inimkehasid täis. Kõigil auk kolbas.

Kolmandik linnarahvast on kas väljasaadetute või vangide järeltulijad ja nemad said kohe aru. Just selle koha peal teeb võimas jõgi paremale kaare ja sööb maad kaks-kolm meetrit aastas. Nüüd jõudis vesi välja Stalini-aegse vanglani. Sai selgeks, et need inimesed, kes 1930. aastatel terrori ajal keskusesse viidi ja siis teadmata kadusid, ei jõudnudki kaugele. Nad lasti kohapeal maha, laoti virnadesse ja kaeti lubjaga. Seal nad mumifitseerusid, ja kui Ob poleks oma tööd teinud, oleks see nii jäänudki.

Paljude linlaste omaksed olid jões ja rahvas kogunes neid kaldapealsele mälestama. Partei seda lubada ei saanud, kiiresti mobiliseeriti «organid» ja eraldati järsak aiaga. Tomski ja Moskva vahel toimus arutelu ja võeti vastu otsuseid. Peamised tegelased selles olid tolleaegne KGB pealik, hilisem kommunistliku partei esimene sekretär Juri Andropov ja Tomski oblastikomitee esimees Jegor Ligatšov, kes hilisemast ajast on meeles kui tagurlik Gorbatšovi-aegne ideoloogiasekretär.

Miks peaks see eestlasi puudutama?

Kolpaševo puudutab, paljusid peresid liigagi palju. 14. juuni 1941 küüditamisel oli just see linn keskus, kus tuhandeid eestlasi ümberkaudsetesse küladesse laiali jaotati. Teiste hulgas olid ka minu vanaema  Alma Ausmaa, 14-aastane onu Kalju ja 11-aastane onu Erich. Nad viidi Kolpaševost 40 kilomeetri kaugusele Tšainski rajooni Andrejevka külla. 1955. aastal jõudis sinna paljude vanglate järel ka kolmas onu, Miki.

Pereisa Mihkel Ausmaa Obi äärde ei jõudnudki, 14. juunil eraldati ta perest juba Papiniidu jaamas. Ta suri Sosvas, eesti politseinike peredele valusalt tuttavas kohas. Mihkel ja ta kolm venda olid kõik eestiaegsed politseinikud ja neist pääses ainult Tõnis. Mihkel, Aleks, Arti ja vanem vend Jüri on tundmatud Siberi haudades. Täpselt nagu Kolpaševo ohvrid.

Kalju Ausmaa (1927–2010) kirjutas oma asumisaastatest rääkivas raamatus «Olin vaene Venemaa kolhoosnik», et nende külasse viidi ainuüksi eestlasi 78, kellest 29 suri esimese kahe aasta jooksul, enamik neist nälga. Kui küüditatud lahkusid, hakkas elanike arv kiiresti vähenema ja praegu elab Andrejevkas ainult 15 inimest. Viimane pilt eestlaste puhkepaigast, rohtu kasvanud külakalmistust, on Kalju kogus aastast 1989.  Ilmselt pole seal nüüd enam midagi alles.

See-eest on seal äärmiselt omapärasel kombel ajalukku säilitatud aga paljud NKVD töötajad. Kulakute küüditamisel moodustunud küladele anti neid kureerinud NKVD komissaride nimed – Andrejevkat valvas Andrejev, Griškinot Griškin, Frantsevkat Frantsev.

Mida laipadega tehti?

Toodi suur pargas, ankurdati paigale ja hakati vintidega vett vahutama ja kallast purustama, et kõik tapmiskohad välja tuleks. Loomulikult jäid vintide ette ka surnud. Kõik ei jäänud, sest laipu oli hinnanguliselt 4000!

Neid, keda vint ei purustanud, otsustati uputada. Toodi kohale KGB inimesed, kes hakkasid kehade külge spetsiaalselt kokku korjatud rauatükke siduma. See kestis mitu nädalat ja lõpuks saavutati edu. Enamik laipu kadus vette, aga luid-kolpasid ja terveid kehasid leiti Obist veel ka järgmisel aastal, mõnedel juhtudel 100 kilomeetri kauguselt. Hiljem leitute jäänused maeti leidmiskohta.

Kas jões purustatute hulgas on ka eestlasi? Kindlasti on, aga nimeliselt on neid raske tuvastada. Sealtkandist pärit, nüüd Eestist varjupaika palunud Andrei Kuzitškin on kirjutanud artiklis «Siberi eestlase lugu», kuidas üle-eelmisel sajandil Tomski oblastisse maad otsima läinud eestlaste kultuur hävitati 1937–1938 pea täielikult. See ei puudutanud ainult eestlasi, hävitati ju rahvuste kaupa, väljamõeldud süüdistuste alusel.

Näiteks ühes tolleaegses dokumendis räägitakse 1937.–1938. aastal Tomski oblastis tegutsenud müütilisest eesti kontrrevolutsioonilisest organisatsioonist, millele pandi süüks natsionalismi, diversioone, spioneerimist ja ülestõusude ettevalmistamist. Sellesse kuulus 177 inimest, neist 136 eestlast. Poolakate samalaadsesse, aga palju suuremasse organisatsiooni kuulus 11 eestlast, Läti omasse üheksa, kadettide ja monarhistide 1035 liikme hulgast leiab seitse eestlast jne. Ainuüksi nende nimekirjade alusel 1937.–1938. aastal sealkandis süüdimõistetutest, 13 000 inimesest lasti maha ligi 10 000, nende hulgas ilmselt sadu eestlasi. Kes neist Kolpaševos, ei ole teada. See linn oli lihtsalt üks mõrvakonveieri osa, mis juhuslikult avalikuks tuli.

Mida Kolpaševo juhtum meile kõneleb?

Stalin suri, stalinism jäi ellu. Stalini kaela ei saa ju ajada otsust, mis tehti 1979. aastal. Kujutage ette, mismoodi peavad mõtlema inimesed, kes annavad korralduse maa seest välja tulnud inimesi karistada purustamise ja uputamisega? Sellestsamast mõtteviisist tuleb otsida ka põhjust, miks 1989. aastal algatatud kriminaalasi Kolpaševo juhtumi kohta lõpetati juba 1992. aastal «kuriteo koosseisu puudumise tõttu».

Vaidluses mineviku üle tulevik helge ei paista. Seisukohad, kas «Stalin oli sadistlik mõrtsukas» või «ehkki ta tegi pahandusi, siis tervikuna oli tema tegevus kasulik, sest tegi Venemaast suurriigi», on teravas konfliktis ja mõlemal on toetajaid. Ka siin.

2009. aastal käis klubi Impressum kutsel Eestis oma mõttemaailma laiendamas ajaloolane Aleksandr Djukov, kes on küüditamise kuritegelikkuse vaidlustanud. Tuntuks sai ta oma kuulsa ütlusega 2008. aastal, kui vaatas lätlaste tehtud filmi «NSVLi ajalugu». Djukov kirjutas blogis: «Olen rahulik inimene, aga kahe kolmandiku filmi vaatamise järel tekkis mul tahtmine tappa režissöör ja põletada Läti saatkond maani maha!» 2010. aastal sai ta Vene Föderatsiooni presidendi tänu «Teadusliku, publitsistliku ja populariseeriva tegevuse eest, mis paljastab ajaloo võltsimist Venemaa kahjuks». Väga aktiivne on ta ka praeguse infosõja aegadel.

Leinapäev läheneb, meil tõuseb teema jälle. On neid, kes ütlevad, et jätke see minevikus sorimine, äri tuleb panna. Seda ka, aga ainult ei tohi. Muidu võib õigus olla suurepärasel hingetundjal Jorge Santayanal, kui ta ütles: «Kes minevikku ei mäleta, on määratud selle uuesti läbi elama.»

Andrei Kužitškin: Kolpaševo laibad tekitasid toonastes võimumeestes ärevust

1979. aasta kevadel õppisin Tomski ülikooli bioloogia- ja mullateaduse teaduskonna kolmandal kursusel. Meie grupis oli üks tüdruk, kes pärit Kolpaševost, Vera Nikolajenko. 9. mail, kui toimus miiting võidupüha auks, nägin, et Vera arutab väga elavalt midagi oma sõbrannadega. Tuli välja, et pühadeks oli tema juurde sõitnud ema ning rääkinud, et jõgi oli Kolpaševos kalda ära uhtunud ja vette olid ilmunud laibad. Inimkehad olid pinnases sedavõrd hästi säilinud, et oli võimalik eristada ohvrite näojooni.

Nädala pärast teatas meie marksismi-leninismi ajaloo õppejõud oma loengus, et Tomskis käivad jutud mingitest laipadest, mis leiti Kolpaševost, ning inimesed räägivad, et need on poliitiliste repressioonide ohvrid, kuid tegelikult on laibad pärit hoopis vanalt kalmistult, mille jõgi koos kaldaga minema uhtus. Selle peale tõusis Vera Nikolajenko püsti ja küsis: «Aga miks on siis kõigil ohvritel kuuliauk peas?» Õppejõud kahvatas, siis punastas ja hakkas karjuma, et ei tohi levitada vaenlase propagandat, et Vera on ikkagi komsomol ja tal peaks selle pärast häbi olema.

Varsti tuli välja, et kinnisele koosolekule oli kogunenud Tomski oblasti parteiaktiiv, kompartei oblastikomitee esimene sekretär Jegor Ligatšov andis käsu Kolpaševos juhtunu maha vaikida. Kuid Tomskis juba teati, et pärast 9. mai miitingut kogunesid Kolpaševos sajad inimesed Obi äärde, et panna ohvrite mälestuseks lilli ja süüdata küünlaid. Nõukogude ajal oli see midagi enneolematut. Võimud andsid käsu laibad uputada ja hävitada matmispaik, mõistmata, et kaevab endale ise hauda, kus kümne aasta pärast lõpetab.

Ise olin viimati Kolpaševos viimati 2009. aastal. Seisin Obi jõe kaldal ja vaatasin tumedat vett, mis kandis endaga 5000 inimese saladuse, kelle elu hävitas stalinlik režiim. Nende, kelle võimud tapsid põhimõtteliselt kaks korda – esmalt lasti maha NKVD töötajate poolt ja 40 aasta pärast hakiti neid mootorlaevade vintidega –, mälestuseks on avatud tagasihoidlik mälestusmärk. Materjalid kuritöö kohta on tänaseni salastatud.

Tagasi üles