/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Täpselt kümme aastat tagasi toimus mu koduses Tomskis epohhiloov sündmus, millist linn polnud kogenud kogu oma neljasaja-aastase ajaloo vältel: 27. aprillil 2006 kohtusid Siberi pinnal Tomi jõe kaldal Venemaa president Vladimir Putin ja Saksamaa kantsler Angela Merkel, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Paljud imestasid hiljem: kuidas küll juhtus nii, et just soode ja taiga sügavuses asuv Tomsk võõrustas nii kõrgeaulisi külalisi? Ent see valik polnud sugugi juhuslik.
Venemaa ja Saksamaa Tomski tippkohtumise ettevalmistamine algas juba 2005. aastal, mil Saksamaa kantsler oli Gerhard Schröder. Nagu teada, tundis see Saksa poliitik suurt sümpaatiat Venemaa ja eriti Vladimir Putini suhtes, mistõttu sai ka pärast ametist lahkumist tasuva töökoha Gazpromile kuuluvas konsortsiumis North European Gas Pipeline Company. Just härra Schröder leppis Venemaa presidendiga kokku kohtuda «kuskil Moskvast eemal» - küllap selleks, et kahe liidri vestlus oleks privaatsema loomuga.
Venemaa poolt sai Venemaa-Saksamaa tippkohtumise «ristiemaks» Nelli Kretšetova, Tomski oblasti administratsiooni üks targemaid ja mõjukamaid isikuid (ning ühtlasi minu endine ülemus). Nelli Kretšetova oli infopoliitika osakonna juhataja, tal olid kindlad liberaalsed veendumused, ta oli kaitsnud kraadi saksa filosoofia alal ja vaatas alati avatud pilguga Euroopa poole.
Kretšetova tutvus Saksamaa endise kaitseministri Volker Rühega ja istutas talle pähe mõtte, et Venemaa-Saksamaa tippkohtumine Tomskis on just selline värske ja originaalne projekt, mis sümboliseeriks Saksamaa ja Venemaa suhete arengut nii Euroopas kui ka Aasias. Peagi kohtus Volker Rühe Vladimir Putiniga ja andis talle teada, et Saksamaa on huvitatud kõrgemal tasemel kohtumisest Tomskis - seda enam, et Tomski oblasti kuberner Viktor Kress oli samuti saksa päritolu. Kreml andiski korralduse valmistuda tippkohtumiseks. Ja Tomskis läks elu keema.
Gerhard Schröderi residentsiks ehitati Kedrovõi sanatooriumi territooriumile eraldi villa. See sanatoorium kuulub kompaniile Tomskgazprom, mis omakorda kuulub Gazpromi kontserni, seepärast ei loetud ehituse juures ka raha. Kahekorruseline villa kaunistati marmoriga, sisustati kalli mööbliga, interjööri ilmestasid nikerdatud puitpaneelid, kuld ja kristall. Hoonet hakatigi kutsuma Schröderi majakeseks.
Ja siis äkitselt, nagu välk selgest taevast, lahkus Gerhard Schröder 2005. aasta novembris ametist ning Saksamaa uueks kantsleriks sai Angela Merkel. Loomulikult langes Tomski oblasti administratsiooni peale nukruseloor. Aga Saksa bürokraatia tegutseb nagu kellavärk: kui see on juba korra üles keeratud, siis enam pidama ei saa.
Kremlist anti Tomskisse teada, et Saksamaa uus juht ei ole sugugi vastu kohtumisele Tomskis. Veel enam, Angela Merkel olevat ammugi unistanud sattuda Siberisse, millel on sakslastele korraga kohutava ja peibutava paigana vaat et sakraalne tähendus. Ettevalmistused tippkohtumiseks läksid Tomskis uue hooga käima: kuna kokkusaamise ajaks oli määratud 2006. aasta aprilli lõpp, jäi aega ainult neli kuud.
Ma olin sel ajal Tomski oblasti infopoliitika osakonna juhataja asetäitja, mistõttu minu ülesandeks said meedia- ja PR-projektid. Kasutasin kohe olukorda ära, et taotleda Angela Merkeli visiidi ajaks luteri kiriku ehitamist, sest Tomskis olid luterlased ainuke konfessioon, millel puudus oma kirikuhoone.
Hämmastaval kombel ehitatigi nelja kuuga valmis puidust Püha Maarja kirik, millest sai Tomski suur vaatamisväärsus ning mida Venemaa ja Saksamaa luterlased nimetavad «Tomski imeks». Kuid vaevalt oskasid Angela Merkel ja Vladimiri Putin isegi kahtlustada, et nende külaskäik Tomskisse toob kaasa ka arhitektuurilisi «ohvreid».
Kord sõitsin tippkohtumist ettevalmistava komisjoni koosseisus koos Tomski linnapea ja tema asetäitjaga mööda linna. Vaatasime läbi riiklike korteežide marsruute. Krõlovi tänaval otse Tomski kesklinnas pälvis meeri tähelepanu üks vana kiivas hoone. See oli kahekordne puitmaja, rikkalikult kaunistatud kuulsatele Tomski meistritele omaste puunikerdustega.
Maja aga oli ammu tühjaks jäänud ja nägi päris armetu välja. Linnapea sõnas, et restaureerimisele kuluks pool aastat ja kakskümmend miljonit rubla. Siis vaatas ta asetäitja otsa ja lisas, et küll on kahju, et kodutud pole seda maha põletanud. Ma arvasin, et tegu on halvasti välja kukkunud naljaga. Kuid juba järgmisel hommikul oli maja asemel ainult tukihunnik - see oli öösel maani maha põlenud. Kuberner Viktor Kress, kes tegi väga palju Tomski ainulaadse puitarhitektuuri säilitamise nimel, oli metsikult vihane ja nõudis linnapealt hoone taastamist. Aasta hiljem see taastatigi.
Kogu Tomsk kihas: remonditi teid ja tänavaid, kõrgete külaliste liikumistee ääres värviti majade fassaade, vahetati välja rõdud ja aknad. Kiirkorras remonditi Vene-Saksa Maja, mis samuti kujutab endast puitarhitektuuri mälestusmärki. Kümneid miljoneid rublasid kulutati Tomski ülikooli teadusraamatukogu, kus peeti tippkohtumine, ja Tomski teadlaste maja, kus oli kavas pressikonverents, kordategemisele.
Otsustati, et Vladimir Putin peatub Schröderi majakeses - ei saa ju head asja niisama raisku lasta. Angela Merkel aga plaaniti majutada Gazpromi tütarfirmale Vostokgazprom kuuluvasse hotelli. Kui Merkel sellest teada sai, keeldus ta otsustavalt, soovimata nähtavasti siduda oma nime Venemaa gaasimonopoliga. Lõpuks leitigi Saksamaa kantslerile ja tema ministritele peatuspaik Tomski kesklinnas asuvas hotellis Magistrat.
26. aprilli ööl 2006. aastal valitses Tomski Bogaševo lennujaamas kohutav pinge: oodati Venemaa presidendi Vladimir Putini lennuki saabumist. Äkki hakkasid maandumisrajale üksteise järel laskuma lennukid, mida ei olnud üheski lennuplaanis. Presidendi valveteenistuse ülem tormas hullunud pilgul lennujaamas ringi ja nõudis, et kõik need tunnusmärkideta lennukid lastaks alla metsa peidetud õhutõrjerakettidega. Keegi mõistagi teda kuulda ei võtnud. Ja hea oli, et ei võtnud. Sest õnnelikult maapinnale jõudnud lennukitest astusid üksteise järel välja suurimate Venemaa pankade ja ettevõtete juhid, kes eelistasid kohale ilmuda isiklikel lennukitel, mitte aga tungelda presidendiga samas salongis.
Üks Venemaa oligarh tuli lennukist täiesti purjus, saatjaks sama joobnud neiud, ja hüüdis: «Ma praadisin Küprosel ja teie nüüd lükkasite mind lennukisse ja kuhu, raisad, tõite? Siin on kuradima külm!» Viimaks saabus ka Vladimir Vladimorovitš ise ning võtnud vastu soola-leiva, suundus Schröderi majakesse. Sakslased eesotsas Angela Merkeliga jõudsid kohale järgmisel päeval.
27. aprilli jäid juba kohtumised ja lepingutele allakirjutamine. Õhtul pidasin valvet teadlaste majas, kus Putin ja Merkel pidid andma pressikonverentsi. Vana hoone keldrikorrusel asus garderoob ja selle kõrval kohe tualetid. Kahe riigi juhid sõitsidki kohale - ning Vladimir Vladimirovitš suundus tualetti. Elatanud riietehoiutädi, nähes Venemaa presidenti ennast meeste tualetti minemas, jäi päris keeletuks.
Järsku laskus Putini järel keldrikorrusele ka Angela Merkel koos naissoost abiga. Riietehoiutädi, kes loomulikult Saksamaa kantslerit ei tundnud, hüüdis kohe: «Neiud, neiud, ärge sinna minge, seal pissib meie president!» Angela Merkel, kes oskab hästi vene keelt, naeratas ja vastas: «Me teda ei sega.»
Küll aga proovisid Putini ja Merkeli kohtumist segada Moskvast spetsiaalselt kohale lennanud natsionaalbolševikud. Nad panid otse teadlaste maja ees plahvatama tossupommid ja loopisid laiali saksavastaste üleskutsetega lendlehti. Provokaatorid peeti kiiresti kinni. Nende edasine saatus pole mulle teada.
Loomulikult tahtis Tomsk vapustada külalisi oma külalislahkusega. Angela Merkel ja Vladimir Putin õhtustasid koos kuberner Viktor Kressiga restoranis Slavjanski Bazar. Saksamaa kantsler uhkustas hiljem, et oli söönud karukotletti.
Siberi külalislahkus jättis Saksamaa liidrile nii sügava mulje, et ta rääkis isegi ühe juudianekdoodi. Selle tegevuspaigaks oli Saksa DV. Inimesed seisavad poesabas ja ootavad liha. Kõige ees seisavad kommunistid, siis parteitud ja viimaks juudid. Sisse astub poe juhataja ja ütleb: «Saabus teade, et lihavarumisplaan jäi täitmata. Liha tuleb vähe, kõigile ei jagu. Seltsimehed juudid võivad koju minna.» Tunni aja pärast tuleb poejuhataja uuesti ja ütleb: «Liha tuuakse väga vähe. Nii et parteitud võivad koju minna.» Läheb mööda veel tund ja juhataja tuleb uuesti: «Saabus teade, et täna ei tooda liha üldse. Seltsimehed kommunistid võivad koju minna. Küsimusi on?» Üks kommunist upitab käe üles ja pärib: «Aga öelge, kui kaua kehtivad juutidele nii suured privileegid?»
Juba 27. aprilli hommikul oli öeldud, et Vladimir Putin võib külastada Tomski oblasti administratsiooni. Meie söökla kokad hakkasid selleks puhuks toitu valmistama. Venemaa presidendiga oli kaasa tulnud tema isiklik kokk, kes jälgis, kuidas puhastatakse kala ja küpsetatakse pirukaid. Siis nõudis presidendi kokk, et talle toodaks degusteerimiseks kast veini ja kast konjakit. Ta tahtis isiklikult kontrollida joogipoolise kvaliteeti.
Kaks tundi hiljem jõudis kohale valveteenistuse esindaja, kes ütles, et presidendi kokk ei vasta mobiiltelefonile. Kõik tormasid teda otsima - ja leidsid ta laoruumist, kus kokk magas rahumeeli jahukottide otsas. Tema kõrval olid avatud veini- ja konjakipudelid. Ta ei olnud ühtegi tühjaks joonud, aga oli maitsnud kõigist neljakümnest pudelist. Küllap kartis, et presidenti võidakse mürgitada.
Vladimir Putin jõudis oblasti administratsiooni veidi enne keskööd. Tal oli kõht täis, nii et ta proovis ainult sterletipirukat. Vestluse järel kuberneriga kõrge külaline lahkus. Siis kutsuti kõiki meid, kes me kell kaks öösel veel administratsioonis valves olime, «valgesse saali», kuhu oli kaetud pidulaud presidendile. Kohal olid kuberneri asetäitjad, osakondade ülemad, reatöötajadki, kokku oma kakskümmend inimest. Me vaatasime vaimustusega luksuslikku klaasvaagnat, millel lebas suur tuur. Sellest oli tükike puudu - nähtavasti oli president siiski ka seda proovinud.
Keegi ei julgenud esimesena sööma hakata. Me lähenesime vaikides, aga halastamatu kindlusega lauale, siis kriuksatas nuga, kolksatas kahvel… Kümne minuti pärast polnud tuurast järel midagi peale pea. Pärast söödi seegi ära. Minu kõrval seisis üks pressiteenistuse neiu. Ta haukas pirukat ja sõnas nukral toonil: «Poleks osanud kunagi arvata, et söön presidendi söögilaua jääke.» Küllap ei arvanud keegi, et see on alles algus…
Nüüd sööme me Venemaal kõik presidendi ja tema lähikonna toidulaua jääke … Angela Merkelil on aga ehk tänini Vene karust kõrvetised…
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.