Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Bradley Loewen: omavalitsuste liitmine või innovatsioon?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Bradley Loewen | FOTO: Erakogu

Piirkondliku ebavõrdsuse vältimiseks peaks käimasolev haldusreform keskenduma rohkem uutele lahendustele kui pelgalt liitumisele endale, kirjutab Praha Majandusülikooli doktorant, Tartu Ülikooli külalisuurija Bradley Loewen.

Eestit kiidetakse sageli endiste sotsialistlike riikide seas ja rahvusvaheliseltki kui väikeriiki, mis on suutnud teha kõik õigesti ja kiiresti. Ent hoolimata kiirest üleminekuajast on avaliku halduse reformi küsimus veninud juba üle kahekümne aasta. Võrreldes mainega, mille on omandanud Eesti majanduslik üleminek ja innovatsioon, pakuvad haldusstruktuurid vähem huvi. Seepärast ongi praegune omavalitsuste ühendamise käik minusugusele regionaalpoliitikat uurivale välismaalasele nii põnev.

Ma uurin nimelt ELi rahastatava rahvusvahelise uurimisprojektis (www.regpol2.eu) poliitika innovaatilisust ja regionaalset polariseerumist Kesk- ja Ida-Euroopas. Piirkondlik ebavõrdsus on viimasel ajal tunduvalt suurenenud, kuid poliitilised reformid selle vähendamiseks on jäänud lausa üllatavalt hambutuks. Praegu hakkab Eestis haripunkti jõudma arutelu omavalitsuste ühendamise ümber, millel võib olla seni läbi uurimata mõju piirkondlikule ebavõrdsusele.

Aastakümneid kestnud detsentraliseerimisuuringud, sealhulgas niisuguste küsimuste kohta nagu omavalitsuse optimaalne suurus või vastutuse jagamine riigiaparaadi eri tasandite vahel, on andnud meile nii mõnegi empiirilise õppetunni.

Detsentraliseerimist seostatakse üldiselt piirkondliku ebavõrdsuse vähenemisega ning majanduse arengut tugevamate vastutamismehhanismidega, samal ajal kui tsentraliseeritud riigid saavad ebavõrdsust vähendada eelkõige ümberjagamise kaudu. Pealegi on detsentraliseerimise vastuvõetav tase sageli kompromiss ühelt poolt vastuvõetava omavalitsuse autonoomia säilitamise ja teiselt poolt valitsemistõhususe vahel.

Samuti võivad mõned riigid detsentraliseerida teatavad funktsioonid – just sellised, mida suudavad hõlpsasti tagada riigiaparaadi madalamad tasandid või erasektor –, jätta teised aga tsentraliseerituks, et nende puhul saaks tsentraalselt pakkuda suuremat institutsionaalset võimekust või professionaalset oskusteavet.

Suhtumine detsentraliseerimisse võib riigiti olla üpris erinev. Ma olen kuulnud, kuidas eestlased kurdavad suure tsentraliseerimise ja võimu koondumise üle Tallinna, aga oma väikese territooriumi ja rahvaarvu ning asustusmustri järgi on Eestil juba niigi rohkem ühist autonoomse alamregiooni kui suure tsentraliseeritud riigiga.

Eelarve võib olla ülimalt tsentraliseeritud, kuid keskvalitsus on siiski äärmiselt lähedal rahvale nii sotsiaalse võrgustiku («kõik tunnevad kõiki») kui ka läheduse tõttu pealinnale (võrrelge Eestit näiteks Kanada või Austraaliaga).

Soovitud tulemust silmas pidades ei ole siin õieti kuigi palju midagi keskusest kaugele viia ning seepärast tuleks leida teid, mis ühtlasi aitaksid ka perifeeriale kasulikus suunas suurendada tõhusust.

Neid uusi viise võibki käsitleda poliitika innovaatilisusena. Praeguse vabatahtliku liitumise raamistikus peitub võimalus kasvatada head tahet, mis suudaks osalisi viia üksteisemõistmisele ka raskemates ideoloogilistes aruteludes, näiteks rahandusküsimustes, aga ka majandusarengu ja piirkondlikud ebavõrdsuse küsimustes. Sunnitud liitumised võivad niisuguse hea tahte hävitada. Siiski ei too liitumine kaasa sellist poliitika innovaatilisust, mida omavalitsused vajavad aktuaalsete probleemide lahendamiseks, mis usutavasti ongi üks põhjus, miks nii vähesed omavalitsused seni liitumise teed on läinud.

Lisaks võib innovatsioon puudutada argumente, millega liitumist üldse põhjendatakse, võimaldades näiteks koostööd ja ressursside ühiskasutust või kindlustades mastaabiefekti ilma keeruliste juriidiliste protseduuride ja restruktureerimiseta. Üks näide innovatsioonid võib olla e-valitsuse rakendamine laiemalt avalikus halduses.

Liitumine kipub kinni jääma avaliku halduse status quo säilitamise püüdesse ega pruugi lahendada innovatsiooni või edasise kohanemisvõime ja paindlikkuse suurendamise vajaduse probleemi. Et omavalitsused seisavad aina sagedamini silmitsi selgete sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste probleemidega, mis süvendavad piirkondlikku ebavõrdsust, vajavad nad uusi vahendeid oma teenuste pakkumiseks ja seeläbi probleemide lahendamiseks.

Väikese Eesti riigi lihtsus ja korralikkus annab harukordse võimaluse mõtestada ümber halduspiirid, teenuste pakkumise ja avaliku halduse rolli innovatsiooni kaudu. Õigupoolest on innovaatilisus juba erasektoris õige levinud. Arutelu keskendumine üksiti liitumisele võib tõmmata tähelepanu eemale innovaatilisuse pakiliselt vajaduselt avalikus halduses.

Tagasi üles