Sirje Niitra: ega asi enne parane, kui suitsetajate peale ei hakata imestava pilguga vaatama (8)

Sirje Niitra
, Arteri toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirje Niitra
Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Eesti on sarnaselt mitme teise maaga püstitanud eesmärgi saada tubakavabaks riigiks. Konkreetset tähtaega pole esialgu siiski julgetud panna.

Jääb küll selgusetuks, kuidas selleni jõuda, sest kindlasti on inimesi, kes jäävadki suitsetama. Nagu ütles kunagi üks tuttav fotograaf sellekohase küsimuse peale: «Aga mulle meeldib suitsetada ja kes saab mul seda keelata!» Me ei suuda ju ka uimastite tarvitamist välja juurida.

Ometi on tore, et suitsetajaid jääb meil järjest vähemaks, ja eriti tore, et see pole noorte hulgas enam eriti popp. Nagu on vähenenud ka nende noorte hulk, kes tõmbavad ennast alkoholist umbe.

Et ennast seltskonnas ilma sigareti ja alkoholi sisaldava joogita hästi tunda, peab suhtumine muutuma kogu ühiskonnas. Psühholoogid teavad, et elu jooksul tekkinud hoiakuid on väga raske muuta ja see ei käi üleöö – selle nimel tuleb vaeva näha kõikjal, iga päev ja iga tund.

Mida arvata selle jutu taustal kaadrist Eesti seebiseriaalis, kus kõige populaarsem tegelaskuju läidab sigareti voodis kohe, kui hommikul silmad avab?

Esiteks on tühja kõhuga suitsu kimumine organismile paras šokk, teiseks on see ohtlik ja kolmandaks, millise signaali annab see noortele, kes tahaks väga samasuguseks hinnatud politseinikuks saada! Sigaret on samal tegelasel hambus kogu aeg, isegi naiskolleegide ja ülekuulatavatega rääkides, mis on selgelt ebaviisakas.

See on vaid üks näide meediaruumis vohavast tubaka-, aga ka alkoholikultusest. Kas etendus jääks sellest tõesti nõrgemaks, kui tegelased ei pahviks üksteisele suitsu näkku? Ei usu.

Üks mu tuttav ütles, et jättis suitsetamise maha, sest see tegevus on läinud väga ebamugavaks. Ta lihtsalt ei viitsinud enam iga paari tunni järel talvel väljas külmetamas käia ja söögikohtades selle tarvis spetsiaalselt ehitatud ebameeldivates suitsu täis ruumides passida. Järelikult see meede toimis.

Värskes õhus justkui võiks, aga samas ei meeldi mulle, kui kontori või kohviku uksest väljudes sööstab seal suitsupahvak näkku või bussipeatuses tossab kamp noori üksteise võidu, nii et ving jõuab kõigini.

Suitsetamist põhjendatakse sellega, et see võimaldab tööst puhkust võtta ja kolleegidega sundimatus õhkkonnas suhelda. Moodsates kontorites on selleks tehtud mugavad puhkenurgad, kus saab näiteks lauamänge või minigolfi mängida. Nii et seegi pole argument.

E-sigarettide tulek tõotas probleemile mõningast lahendust, aga nüüd tundub, et neid on avalikus ruumis vähemaks jäänud. Ei tea, kas läks mood üle või ei osutunud need ikka piisavalt heaks asenduseks.

Ega asi enne parane, kui suitsetajate peale ei hakata imestava pilguga vaatama ning filmidest, reklaamist ja mujalt avalikust ruumist ei kao suitsu pahvivad kangelased ära. Selle nimel tasub kindlasti pingutada.

Kommentaarid (8)
Copy
Tagasi üles