Ilmar Raag: kultuuritust ei ole olemas

Telemees Ilmar Raag Foto: Mihkel Maripuu

Ma nägin oma vanaema nutmas kahel korral. Esimene kord siis, kui see seakasvatajast talunaine pidi paluma oma jahimehest naabrit, et too lõpetaks surmatõppe jäänud koera piinad. Tol korral oli lask jahipüssist koerale kõige õilsam viis lahkumiseks, sest koera ei tapetud ju nii nagu lammast või siga. Teine kord nuttis ta juba siis, kui voodihaigena ei tulnud surm talle piisavalt kiiresti. Ta arvas, et on kõigile teistele koormaks.

Kas see naine oli paha inimene, et ta ei lugenud minu mäletamist mööda iial midagi muud peale piibli ja vahel ka kalendriraamatut? Ah jaa, ka kohalikku ajalehte tükati. Tean kindlasti inimesi, kes selliseid talunaisi peavad kultuurituks. Kuna ma tahaksin vaielda, siis vaataks veidi ligemalt seda, mida me kultuuriks peame.

Me elame maailmas, kus käibetõena visatakse aeg-ajalt õhku mõte, et kultuur õilistab inimest, pidades selle all silmas, et ainult raamatut lugev ja ooperit kuulav inimene on hea inimene. Kultuur päästab maailma. Samas teame ajaloost, et Hitlerile meeldis Wagner, Stalin armastas kinokunsti ja Pol Poth oli juba oma Pariisi õpingute ajal lugenud rohkem raamatuid kui Jüri Mõis. Kummatigi, kui praegu peaks tegema vahekokkuvõtte, siis paistab Jüri Mõis parem inimene kui Pol Poth.

Võib-olla on asi selles, et meil on kõnekeele tasandil paras segadus kultuuri mõistega? Igaüks, kes veidigi jälgib sõna «kultuur» kasutust, näeb, et üheaegselt on kasutusel vähemalt kaks definitsiooni. Kõige tavalisemalt tähendab kultuur meie kõnepruugis kunsti, kirjandust, muusikat ja kõike, mida võiks nimetada ka loominguks.

  Selles tähenduses on kultuur väärtus iseeneses, nii et aeg-ajalt on võimalik dramaatiliselt hüüda: «Nad ei hooli kultuurist!» või «Kultuuri ei toetata piisavalt!» Ajalooliselt on seesugune kultuuri defineerimine suhteliselt hiline, sest antiikajal kasutati samade nähtuste kirjeldamiseks pigem mitmuses sõna «kunstid», millel olid omad muusad, samal ajal kui sõna «kultuur» tuleneb ladinakeelsest sõnast colere, mis tähendab «harima». Kui Vergilius kirjutas oma pastoraalse «Georgica» aastal 29 eKr, siis kasutas ta seda sõna just maaharimise tähenduses.

Kummatigi eksisteerib veel teine kultuuri tähendus. Romantikahõngulisel 19. sajandil, mil kunstnikud ja kirjanikud olid inimvaimu hoolsate harijatena juba kinnistanud kultuuri ja kunstide raudse seose, toimub kultuuri mõiste kasutuses veel üks areng. Selle näiteks oleks Edward Burnett Tylori töö.

See tuntud kultuurievolutsiooni teoreetik ja sotsiaalantropoloog kirjeldab 1871. aastal kultuuri laiema nurga alt, mille kohaselt on kultuur «tervik, mis sisaldab teadmisi, usku, kunsti, moraali, seadusi, tavasid ja kõiki muid võimekusi ja harjumusi, mida inimene võib omandada ühiskonna liikmena».

Tänapäevasesse keelde panduna võiks ütelda, et kultuur on kui mõtteline tarkvara, mis jookseb inimeste kui sotsiaalbioloogilise riistvara peal. Sellise akadeemilise defineerimise eripäraks on see, et kultuurile ei saa anda eetilist hinnangut väljaspool kultuuri ennast. Seega, mingi inimese või ühiskonna kultuur on kas nii- või naasugune, kuid inimene ei ole iial ilma kultuurita. Ka ei ole ükski kultuur iseenesest halb või hea, vaid nad kannavad erinevaid eetilisi hinnanguid.

Siin toodud mõttekäigus ei ole midagi originaalset. Minu enda jaoks on aga ikkagi üllatav, et kuigi me akadeemilises kirjanduses kohtame peamiselt kultuuri antropoloogilisi definitsioone, on tavalises kõnekeeles endiselt käibel konstruktsioon, mis eirab teaduse kõnepruuki.

Järele mõeldes ei ole see mitte lihtsalt huvitav tähelepanek, vaid kui vale diagnoos. Näiteks ei saa me öelda, et kokkupuude kultuuriga õilistab inimest, sest iga inimene on juba niigi osa mingisugusest kultuurist.

Veel hullem on see, et kui me tavakeeles räägime kultuurist, muutub looming omaette eesmärgiks ja me tegelikult ei pruugigi rääkida nendest tegelikest väärtustest, millest kultuur koosneb. Tagasi tulles minu vanaema näite juurde, saab selgeks, et teda ei õilista mitte manipuleeriv kõnekeelse «kultuursuse» mõiste, vaid mõned väga konkreetsed väärtused, mis olid tema kultuuri alustaladeks.

Meist igaüks oskab kirjeldada seda eesti kultuuri, millele toetudes võeti vastu emapalga seadus, pandi püsti Vabadussõja võidusammas ja küsiti entusiastlikult laenu kuni krediidikriisi saabumiseni. See kultuur ilmutab ennast läbi internetti tarbiva kodanikkonna protsendi ja joodud alkoholi hulga.

Iga kord, kui riigikogu koguneb mõnda seadust vastu võtma, on nende käitumine programmeeritud selle kultuuri poolt, sest inimesed käituvad harva vastupidiselt nende loomusele. Kas me tuleme valitsuse kärpekavade peale tänavale autosid süütama või mitte? Kas me põgeneme ohu korral välismaale või mitte? Nendest vastustest koosnebki meie kultuur.

Kultuuri kui vaimse elukeskkonna probleemiks on muutuste kontrollimatus. Minimaalselt tähendab kultuur eksisteerivate tähenduste pidevat ülekordamist, kuid praktikas on muutunud kas või jõulude tähendus võrreldes sellega, mida see püha tähendas meile veel kakskümmend aastat tagasi. Kas me soovisime, et jõulude jõuline kommertsialiseerumine toob kaasa kohatise tõrjereaktsiooni?

Niisamuti võiks arvata, et meie kultuuri viimase kahekümne aasta jooksul kõige enam mõjutanud sammuks oli eraomandipõhise majanduse legaliseerimine. See samm aktualiseeris seni veidi tagasihoitud varanduse kogumise teema.  Ei, ärge arvake, et ma oleksin eraomandi vastane. Juhin vaid tähelepanu, et julgus, millega võeti enne masu pangalaene, oli kultuuriliselt ettemääratud. See oli puhtalt mõtlemises kinni, sest inimesi ei ajanud taga ükski Maslow’ püramiidi baasvajadustest.

Kuidas üldse kultuur ajas muutub? Laias laastus võib selle jagada kaheks. Kõigepealt nii nagu roomlased ütlesid: «Tempora mutantur et nos mutamur in illis.» Objektiivselt muutuvad olud sunnivad meid pidevalt tegema väikseid mööndusi pidevatesse kordamistesse. Kuid teiselt poolt on meile kingitud kohatine enesekindlus, et võime ka oma vaba tahtega maailma paremaks muuta.

Kindel on aga ka see, et meie vaba tahe on pidevalt pommitatud erinevate «mõjuagentide» poolt. Näiteks kui 19. sajandi alguses kaotati Eesti- ja Liivimaal pärisorjus ja tekkis eeldus, et nimetul maarahval tekiks koos jõukusega ka kihelkonnaülene eneseteadvus, siis just samal ajal jõudsid läbi saksa kultuuriruumi Eestisse rahvusromantika ideed.

Need peamiselt sakslased, kes 1838. aastal asutasid Õpetatud Eesti Seltsi (Gelehrte Estnische Gesellschaft), ilmselt ei aimanudki, kui oluliselt nad muudavad selle maarahva kultuuri. Vastandina varasemale diskursusele ei olnud mingi ühiskonna ühendavaks nimetajaks mitte jumala poolt määratud valitseja, vaid rahvuslik ühtsus.

Tänapäeva eesti kultuuri jaoks ei ole olnud suuremat mõjuagenti kui saksa valgustusfilosoofia ja Prantsuse revolutsioon, mille järelkaja aitas ka Saksamaal kultuuriliselt ühineda. Igal juhul oli tulemuseks eesti rahvuse praegusaegne eneseteadvus.

Millised on praegused muutuste mõjuagendid? Kui vaadata eesti kultuuri väliseid märke, siis on proportsioonid väga ilmekad. Iga paari aasta tagant on meil võimalik näha laulukaare all paarisada tuhandet inimest ja samal ajal töötlevad sama suurt auditooriumi iga päev ka näiteks Õhtuleht ja Kanal 2 õhtune programm.

Telesaadete auditooriumite suuruse põhjal võib metasotsiaalsetest probleemidest või kunstidest huvitatud auditooriumi hinnata umbes kümme protsenti elanikkonnast, mis tähendab, et teatri ja ERSO ja kirjanduse mõju eesti kultuurile on asümmeetriline. Mõnda elanikkonna kihti mõjutab see väga, samal ajal kui suurem osa ühiskonnast saab kunstide mõjust osa vaid kaudselt.

Teine näide on veelgi paradoksaalsem. Eeldame, et Eesti elu juhivad valdavalt kõrgharidusega inimesed, kes on ühiskonnas vähemusgrupiks. Nende eelistatud uudistesaateks on «Aktuaalne kaamera» ETVs. Neid inimesi aga valivad riigikokku ühed teised kodanikud, kes vaatavad «Reporterit» Kanal 2s. Ja viimaseid on tunduvalt rohkem. See sunnib mind arvama, et «Reporter» on reaalkultuuri mõttes Eestile mõjusam kultuuriagent kui näiteks rahvusooper.

Suurim väline mõjutegur on aga telekommunikatsiooniga pakutav «globaalne küla», kus domineerib anglo-ameerika kultuur. Kui vaatate kas või eesti meedias esitatavaid välisuudiseid, siis näete, et rõhuvas enamuses on need tõlgitud ingliskeelsetest allikatest, sest teisi keeli osatakse tunduvalt vähem.

Parimaks näiteks on küsimus, miks teavad eestikeelse meedia jälgijad üht-teist Paris Hiltonist, aga praktiliselt ei midagi prantsuse või saksa seltskonnadaamidest.

Tähtsuselt järgmine on välismõju, mis esineb Vene faktorina. See üks teine kultuuriruum elab meiega kõrvuti, kohati läbi põimudes. Alles hiljuti olin veidi üllatunud selle üle, kui palju eesti inimesi teadis Facebooki vahendusel sellest, mis toimus Vene telekanalites aastavahetusel.

Vene faktor ei pruugi tähendada nõustumist ja võib täpselt sama võimsalt kutsuda eesti kultuuriruumis esile igivaenu, mis toitub peamiselt sellest, et Vene mõjusfäär on siinsamas ega lase ennast unustada.

Mainisin siin nelja mõjukeskust meie kultuurile: saksa valgustusfilosoofia, eesti meedia, «globaalne inglise keelega determineeritud küla» ning Vene naabrus. See nimekiri ei ole loomulikult lõplik.

Meie kultuur on pidevas mõjutuste tuules, nagu õhupall, mida ümberringi seisvad inimesed üritavad puhuda neile soovitud suunas. Selle vahega, et kultuuri puhul ei hooligi enamik mõjuagentidest, mis suunas nad palli puhuvad. Nad lihtsalt avaldavad mõju, hoolimata sellest, et tulemus võib olla vastupidine nende endi maailmanägemusele.

Lõpuks avaldab meie kultuurile mõju ka riik ise. Kuna riik on ju ise üks kultuuri tunnustest, ongi mul teinekord hirm, et meie riik võibki  vabalt olla kõikide mõjude summa, ilma olulise eneseteadvuseta. Samal ajal on ju riigi eesmärk luua parim võimalik elukeskkond oma kodanikele. Seejuures siis ka vaimne elukeskkond.

Ei ole kultuuritust, on vaid vaimne keskkond, milles me elame. Ja minu vanaema oli hea inimene.