Rikkus maapõues: esivanemate pärandus või laen lastelt

Foto: Pm

Elektri või põlevikiviõli tootmine paiknevad väärtusahela üsna alumises otsas. Kuigi see toob mõnevõrra tulu, on nendele külgedele keskendumine üks kindlamaid võimalusi vältida viie rikkama Euroopa riigi sekka jõudmist. Meie tuleviku määrab see, kas Eestil õnnestub maapõuevara kasutamisel trügida väärtusahela nendesse otstesse, kus tootlikkus ja lisandväärtus on suurimad.

Alustame lihtsast küsimusest, kas oleme riigina rikkad või vaesed. Loomulikult oleme mitu korda rikkamad paljudest riikidest, kes pole oma majandust veel korrastama hakanudki ning lasevad maavarasid ekspluateerida teistel. Ent meie asjad pole kaugeltki roosilised, kui võrdleme end lähinaabritega.

Absoluutarvudes võrdlemine annab petliku tulemuse. Mõistliku ettekujutuse annab see, kui võrdleme, kuipalju saame oma maal oma palga eest osta. Sellist võrdlust võimaldab näiteks sisemajanduse kogutoodang (SKP) ostuvõime pariteedi alusel protsentides Euroopa Liidu keskmisest.

Eesti on siin viimase tosina aasta jooksul keskmisele kõvasti lähenenud. Olime 50 protsendi piirimail 2003. aastal ja praegu 75 protsendi lävel. 2014. aastal olime Lätist ja Poolast ees, kemplesime Leedu ja Slovakkiaga ning jäime selgelt maha Tšehhist ja Sloveeniast.

Põhjala naabrid edestavad meid endiselt lausa valgusaastates, võisteldes omavahel 110–130 protsendi vahemikus. Meie edasiliikumine seisab alates 2012. aastast ning läheneme Skandinaaviale pigem selle arvelt, et neil on vahepeal veel viletsamini läinud.

Veel kehvema pildi annab meie tootlikkuse võrdlemine teiste OECD riikidega, mõõtes seda loodud uue väärtusega töötaja kohta. See mõõdik sisaldab tööjõukulu, kasumit ja põhivara uuendamisele kulunud summat.