Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Rikkus maapõues: esivanemate pärandus või laen lastelt

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Pm

Elektri või põlevikiviõli tootmine paiknevad väärtusahela üsna alumises otsas. Kuigi see toob mõnevõrra tulu, on nendele külgedele keskendumine üks kindlamaid võimalusi vältida viie rikkama Euroopa riigi sekka jõudmist. Meie tuleviku määrab see, kas Eestil õnnestub maapõuevara kasutamisel trügida väärtusahela nendesse otstesse, kus tootlikkus ja lisandväärtus on suurimad.

Alustame lihtsast küsimusest, kas oleme riigina rikkad või vaesed. Loomulikult oleme mitu korda rikkamad paljudest riikidest, kes pole oma majandust veel korrastama hakanudki ning lasevad maavarasid ekspluateerida teistel. Ent meie asjad pole kaugeltki roosilised, kui võrdleme end lähinaabritega.

Absoluutarvudes võrdlemine annab petliku tulemuse. Mõistliku ettekujutuse annab see, kui võrdleme, kuipalju saame oma maal oma palga eest osta. Sellist võrdlust võimaldab näiteks sisemajanduse kogutoodang (SKP) ostuvõime pariteedi alusel protsentides Euroopa Liidu keskmisest.

Eesti on siin viimase tosina aasta jooksul keskmisele kõvasti lähenenud. Olime 50 protsendi piirimail 2003. aastal ja praegu 75 protsendi lävel. 2014. aastal olime Lätist ja Poolast ees, kemplesime Leedu ja Slovakkiaga ning jäime selgelt maha Tšehhist ja Sloveeniast.

Põhjala naabrid edestavad meid endiselt lausa valgusaastates, võisteldes omavahel 110–130 protsendi vahemikus. Meie edasiliikumine seisab alates 2012. aastast ning läheneme Skandinaaviale pigem selle arvelt, et neil on vahepeal veel viletsamini läinud.

Veel kehvema pildi annab meie tootlikkuse võrdlemine teiste OECD riikidega, mõõtes seda loodud uue väärtusega töötaja kohta. See mõõdik sisaldab tööjõukulu, kasumit ja põhivara uuendamisele kulunud summat.

Tipus on Iirimaa enam kui 100 000 dollariga töötaja kohta, mis teeb töötunni kohta ligi 70 dollarit. Eesti paikneb kuskil Tšiili ja Ungari vahel: meie töötajad loovad aastas ligikaudu 50 000 dollari eest väärtust, iga töötunni kohta 25 dollari jagu. Euroala näitaja on kaks korda kõrgem. Veidi lohutab ehk see, et näiteks Uus-Meremaa ja Iisraeli töötajad toodavad tunnis väärtust vaid natuke rohkem kui meie, nii 35 dollari jagu.

Töötlevas tööstuses on pilt enam-vähem sama: 2013. aastal oli Eesti rinnutsi Portugali, Tšehhi, Poola ja Slovakkiaga, andes ligikaudu 24 000 eurot toodangut töötaja kohta, eespool lõunanaabreid, Rumeeniat ja Bulgaariat, end jäädes ligi kuus korda maha Šveitsist ja kolm korda Saksamaast.

Miks oleme rikkad või vaesed?

Kulda, hõbedat või teemante meie maal kuigivõrd ei leidu. Siiski oleme maavarade poolest rikaste riikide seas. Maailma mastaabis arvestatavad põlevkivivarud on taganud Eesti ühe parema positsiooni Euroopa riikide seas energiajulgeoleku mõttes, andnud tööd tuhandetele inimestele ja panustanud meie eksporti. Kasvavale inimkonnale toidu tootmiseks kulub järjest rohkem väetist. Meie maapõues peituvad ühed Euroopa suuremad fosforiidivarud on kui rikkus tagataskus. Neile lisanduvad mitmed ehitusmaterjalid ja turvas taastuva loodusvarana.

Intrigeerivaid väljakutseid pakuvad tõenäolised rauamaagi ja polümetallide lasundid nn Jõhvi magnetanomaalia piirkonnas, glaukoniit kaaliumi toorainena, mineraalveed, aluskorrakivimid (nt kvaliteetse graniitkillustiku allikana) ja Maa süvasoojus. Kui graptoliitargilliit (vanema nimega diktüoneemakilt) on varem pigem kaevandamist seganud ja olnud kalduvuse tõttu ise süttida tõsiste keskkonnaprobleemide allikas, siis tulevikus võib see kujuneda strateegiliseks maavaraks näiteks haruldaste (muld)metallide maagina. Nii selles paikneva orgaanilise materjali kasutamisest kui ka põlevkivikeemia võimalustest on tuntud parimal juhul murdosa.

Rumal on peremees, kes ei tea, mis tal aidas või sahvris on. Rumal on riik, kellel pole halli aimugi, mis teda maapõues ootab. Eesti maapõue iseloomustavate geoloogiliste andmete kohta on liikvel kaks tõlgendust. Üks neist väidab, et kõik on juba enam-vähem piisavalt teada ja et laiemaid geoloogilisi uuringuid pole (vähemalt praegu) vaja. Teine, mida toetavad spetsialistid ja majandusmehed, tõdeb, et meil on kaasaja kohta küündimatu ettekujutus maapõue rikkustest.

Tänu nõukogude võimu tavale kaevata maa seest välja kõik, mida kergesti kätte sai, on meie maa kivimite pealmine kiht ligikaudu 200 meetri sügavuseni suhteliselt hästi tuntud. Et tol ajal käituti nii ühiskonna kui ka maapõuega sageli üsna lohakalt, jäid puuraugud vahel tamponeerimata, ja kui midagi otsest huvi pakkuvat nähtavale ei tulnud, siis jäid ka detailid välja selgitamata. Nõnda tehti kahekordset kurja: eestlaste silmis said geoloogidest võõrvõimu teenrid ja samal ajal idanes arusaam, et on parem, kui keegi ei tea, mis meie jalge all lebab. Pole siis ime, et diskussioonis maapõuevarade tuleviku üle või maapõues peituvate väärtuste kasutamise ja loodushoiu suhetes valitsevad emotsionaalsed argumendid ratsionaalsete üle.

Fosforiidisõja algus tähendas süstemaatiliste maavarade uuringute lõppu Eestis. Sellest on möödunud ligi 30 aastat. Nende aastate jooksul on peaaegu kõigis valdkondades toimunud tohutu areng. Uute materjalide, elektroonika ja miniaturiseerimise võidukäik on sünnitanud vajaduse hoopis teiste maavarade järele. Meie oleme aga paigal seisnud, justkui püüdes muuta Eestit muuseumiks. Ent isegi muuseumis püütakse ehitada parimat pilti minevikust, millele saaks toetuda tulevikku vaadates.

Nagu kirjutavad geoloogid Dimitri Kaljo, Erik Puura ja Alvar Soesoo Riigikogu Toimetistes, on liiga palju lünki meie teadmistes maapõuevarade, nende kasutamise võimaluste ja hinna kohta, mis tuleb selle eest maksta. Hüdrogeoloogiline ja hüdrokeemiline modelleerimine on madalseisus. Teisisõnu, me lihtsalt ei tea, mida nt fosforiidi kaevandamine põhjaveele tähendaks.

Kui meil valitseb sageli must-valge jagamine maagiks ja aheraineks, siis maailmas liigutakse valdavalt maapõue kompleksse kasutamise poole. See hõlmab nii rikastamise tehnoloogiat kui ka vajadust süstemaatiliselt kätte saada kõik praegu või käegakatsutavas tulevikus olulised komponendid.

Kiiresti suurenev nõudlus meie kukersiidis ja argilliidis mikrokogustes leiduvate elementide järele võib varsti muuta maapõuevarade kasutamise paradigmat. Fosforiit võib kujuneda hoopis sekundaarseks toormeks.

Meil on olemas Euroopa raha toel soetatud kvaliteetne teadusaparatuur, mida saab väikese vaevaga kasutada sellistele küsimustele vastuste otsimiseks. Pole teada, millised peavad olema võimaliku kaevandamise keskkonnamõju leevendusmeetmed või kui palju need maksavad. Vesi, mille liikumisteid kaevandamine mõjutab, voolab lõpuks Läänemerre. Sellest järeldub nii piiriüleste probleemide käsitlemise vajadus kui ka küsimus, kas meie meri seda välja kannatab. Rääkimata ühiskonna järjest aktiivsemaks muutuvast osalusest ja reaktsioonist, mis on piisavalt terav juba uuringute vajalikkuse üle käivas diskussioonis.

Kuidas tööga rikkaks saadakse?

Maavarade kaevandamine ja esmane väärindamine (nt elektri või põlevkiviõli tootmine) paiknevad väärtusahela üsna alumises otsas. Kuigi see toob mõnevõrra tulu, on nendele külgedele keskendumine üks kindlamaid võimalusi vältida viie rikkama Euroopa riigi sekka jõudmist. Moodsas ühiskonnas luuakse üha suurem osa lisandväärtusest teadmuspõhise tegutsemisega, mitte lihtsalt tootes.

Suurim tulu tuleb arendustegevusest ja inseneritööst ühes väärtusahela otsas ja hästi sisse töötatud brändi müügist teises otsas. Korralikult teenivad ka logistika, transport, disain jm tootmisega vähem seotud lülid. Veel parem on olla mingi väärtusahela juht ja korraldada, kus tehakse arendustööd, tootmist või müüki. Seetõttu saab määravaks, kuidas õnnestub Eestil maapõuevara kasutamisel trügida väärtusahela nendesse otstesse, kus tootlikkus ja lisandväärtus on suurimad.

See on küsimus Eesti tulevikust. Meie tootlikkus on liiga madal ning Eesti majandus vajab struktuurseid muutusi, mis ei saa tulla ainult kaevandamisest. Peame eelkõige küsima, kuidas mõjutab maapõuevara võimalik kasutamine meie paiknemist globaalses väärtusahelas. Kui jääme sinna, kus praegu oleme, tuleb maapõue varandus jätta järgmistele, targematele põlvkondadele. Meil pole valikuid: kui tahame kaua ja õnnelikult elada, peab kõrgema lisandväärtusega tegevuste osakaal kasvama ja majandusstruktuur teadmusmahukamaks muutuma. OECD suunis on siin selge: tähtis pole see, milliseid tooteid riik valmistab, vaid see, mida riik tootmisahelas teeb.

Kas maavara on õnnistus või needus?

Maavara ei ole enam lihtsalt maa sees vedelev väärtus. Pigem on see ülimalt keerukas kompleks, mis ulatub kaugemale klassikalise väärtusahela geoloogia–mäetööstus–väärindamine–turustamine piiridest. Kaevandamisala kogukonnal on oma pärimus ja kultuur, mis on meie maapiirkonnas järjest hapram ja mille taasloomine on pea võimatu. Maavarade kasutamine, isegi kui see toimub teaduse ja tehnoloogia viimase sõna järgi, jätab jälje loodusele ning meil on hulgaliselt näiteid, kuidas keskkond võib selle tagajärjel tundmatuseni muutuda.

Suurtel ettevõtmistel on oluline kaugmõju ruumis ja kumulatiivne mõju ajas. Mõju saab ilmsiks nii töötlemise, ladustamise kui ka transpordi kaudu.

Ikka ja jälle peame meenutame, et põhjavesi on meie üks suuremaid rikkusi. Võtame seda liiga enesestmõistetavalt ja peaaegu tasuta saadud väärtusena. Meie esivanemad on selle üsna puhtana alles hoidnud.

Ida ja lääne vahelise piiritulbana peame arvestama argumente majandus- ja välispoliitikast ning teadvustama, et väga tõenäoliselt hoogustub võitlus ka nende ressursside pärast, mida meie maapõu võiks varjul hoida.

Peame silmas pidama ka aja muutumist ja ühiskonna suhtumist. Peame küsima, milline on näiteks fosforväetise hind 20 aasta pärast.

Elektri ja õli tootmine põlevkivist muutuvad kahjumlikuks. Pole kindel, kas ühiskond soovib maksta nii energia- kui ka väetisejulgeoleku eest. Võib-olla suudame varsti ekstraheerida fosforväetist rannikumerest ja energiat sinivetikatest.

Kes teeks?

Suurim lünk on inimressursi vähesus.

Mõnevõrra saab tootlikkust suurendada ja enam teenida väärtusahelas kohta muutmatagi, võttes kasutusele toote-, protsessi- või organisatsioonilised uuendused või parandades sidemeid teiste väärtusahela lülidega. Parem on muuta või laiendada tegutsemise rõhku, liikudes väärtusahela teistele osadele, kombineerides väärtusahelaid või isegi väärtusahelat vahetades. Radikaalne meede on täiesti uue väärtusahela kasutusele võtmine.

See eeldab hästitoimivat innovatsioonisüsteemi, mis on suunatud uute teadmiste loomisele, levitamisele ja rakendamisele. Praegune on vähemalt maapõuevara kasutamise poolest viisakalt öeldes fragmentaarne ja mitte eriti teadmuspõhine. Kui riik annab signaali, et geoloogia ja isegi geoloogilised uuringud on paha-paha (mida veel hiljuti jõuliselt tehti), siis ei peaks me imestama, et noored teevad targa valiku ega lähe geoloogiat õppima.

Edukas toimetulek komplekssete protsessidega vajab niihästi läbimõeldud lähenemist, parima uue teabe ja tehnoloogia rakendamist kui ka olemasolevatest raamidest väljumist. Ideaalis peaks jäme ots olema sädelevate ja kompetentsete ekspertide käes. Aga kust neid võtta?

Teadmusmajanduse kõige olulisem sisend on kõrgelt haritud inimeste hulk ja nende teadmiste-oskuste kvaliteet. Absoluutarvudes on Eestis teadus- ja arendustegevusele (T&A) spetsialiseerunud inimesi ehk teadlasi ja insenere päris palju, kõrgharidus- ja teadussüsteemis ning erasektoris kokku ligikaudu 4000. See teeb iga tuhande töötaja kohta majanduses ligi kaheksa T&A töötajat. Samal tasemel on näiteks Sloveenia, ent Taanis ja Rootsis on selliseid 15–16 ehk kaks korda rohkem; Iisraelis 23–24 ehk juba kolm korda rohkem. Trend on seejuures kurjakuulutav. Kuni 2011. aastani kasvas selliste töötajate arv nii erasektoris kui ka kõrghariduses. Sellest ajast saadik pole nende arv kõrghariduses muutunud, kuid erasektoris on ligikaudu 15 protsendi võrra vähenenud.

Teaduse ja arenduse vallas töötavate inimeste proportsioonil on (vähemalt statistiliselt) otsene ja ühene seos ühiskonna rikkusega. See ilmneb ülal käsitletud tootlikkuse taseme võrdlemisel teadlaste ja inseneride arvuga. Soomes, Rootsis ja Taanis on 17–19 teadlast või inseneri tuhande töötaja kohta, Saksamaal 12, kuid Eestis vaid neli. Selle arvu suurendamine iseenesest tootlikkust ei tõsta: Tšehhis on see kaheksa ja Sloveenias 12, aga tootlikkus tööstuses ühe töötaja kohta on neil vaid veidi parem kui Eestis. Teisisõnu, massist ei piisa, oluline on kvaliteet.

Eesti väiksus tähendab sedagi, et meil on igal erialal vaid käputäis häid spetsialiste. Kui neist vaid paar-kolm tipptegijat siirdub erasektorisse, võib kergesti juhtuda, et ülejäänud pole enam teaduses konkurentsivõimelised. Selline kogemus on olemas Viru Keemia Grupi tööst. Seetõttu on tark rakendada häid spetsialiste mõistlikult. Enamasti ei ole ettevõttel tarvis tippteadlast pikemaks ajaks. Pigem on oluline järgmisele tasemele jõuda, protsess käivitada ja stabiliseerida seni, kuni asjaolud muutuvad ja avanevad uued turud. Loogiline oleks meie väheseid tippteadlasi ettevõtetele või riigiasutustele «rentida».

Üldiselt ei kannata õpetamine ülikoolis või teadusetegemine suurt sellest, kui keegi näiteks aastaks võtab ette mingi tõsise probleemipuntra lahendamise, mis ministeeriumi või tehase personalile üle jõu käib. Loodud kompetents ja oskused jäävad erasektorisse ning teadlane tuleb natukese aja pärast tagasi ülikooli. Selleks on olemas kohane institutsioon – Teaduste Akadeemia teemapõhine uurija-professuur.

Kui Eesti on nii väike, kas meil siis üldse on arvestatavaid teadlasi või arendajaid, kes suudaksid ühe tõeliselt uue ettevõtmise käivitada? Nii nagu õunu tuleb võrrelda õunte ja apelsine apelsinidega, on õige vaadata, kuidas meie teadlased näevad välja rahvusvahelises võistluses teiste riikide teadlastega.

Tänavu veebruariks olime suutnud Euroopa Liidu teadus- ja innovatsiooniprogrammist «Horisont 2020» võita poolteist korda rohkem raha elaniku kohta (ja ligi 2,8 korda rohkem raha SKP kohta) kui Euroopas keskmiselt. Euroopa pisaraid ei usu ja asukohaeeliseid meil ei ole, nii et tuleb vist leppida sellega, et meie teadlased on Euroopa keskmisest palju paremad. Teisisõnu, teadlasi importides on suur tõenäosus tuua ränga raha eest siia meie omadest kehvemaid.

Järsku saaksime neist muredest mööda hiilida rakendusteadusele orienteerudes?

Siim Kallas tuletas 20. aprillil Teaduste Akadeemia üldkogule esinedes meelde Henry Kissingeri mõtet raamatust «World Order», et informatsioon või faktid ei ole veel teadmine ning et tarkus tekib, kui üldse, pika protsessi tulemusena. Suurte ülesannete lahendamisel on oluline tagada informatsiooni, teadmiste ja tarkuse õige kombinatsioon õigel ajal. Selleks et probleemist aru saada, veel enam, et seda lahendada, tuleb teada midagi rohkemat kui ainult veebilehel kirjas olev.

Akadeemia seisukoht on siin lihtne ja konservatiivne. Teadus on uute oluliste teadmiste saamine ja nende kommunikeerimine teistele nii, et need saavad omaseks ja kujunevad tarkuseks. Kui see nõnda ei lähe, on tegemist kehva teadusega.

Selles mõttes on tippteaduse ja rakendusteaduse vastandamine põhimõtteliselt vale. Rakendusteadus tippteaduse toeta on enamasti retoorika oma küündimatuse (või isegi raiskamise) varjamiseks. Täpselt sama käib mistahes strateegia kohta: kui see on tehtud ilma tippteaduse toeta või kitsale koolkonnale toetudes, on osa rahast maha visatud. Kui suur osa nimelt, sõltub veidi konkreetsest valdkonnast. Nagu kirjutas akadeemik Eero Vasar hiljuti ajakirjas Eesti Arst, tähendaks näiteks meditsiinis teadusest loobumine seitsmeaastast mahajäämust. Tehnoloogiaturul tähendab see tervet igavikku.

Mõistus või tunded?

Teaduspõhisusest me tõsiste ettevõtmiste juures ei pääse, kuid sellest ei piisa.

Ökoloog Kadri Moks sõnastas 21. aprilli Õpetajate Lehes mõnusalt klassikalise pildi evolutsiooni olemusest ja selle miinustest tulevikku vaadates. Evolutsioon peegeldab organismide võimet muutuda vastavalt oludele. Protsess on aga ajatelje suhtes asümmeetriline. Tagasi vaadates saab enamasti põhjendada, miks mingi omadus või oskus on tekkinud. Samas ei saa kunagi kindel olla, kas see omadus on midagi väärt tulevikus. Teisisõnu, meie tänased kohastumused on tekkinud eilsete olude jaoks. Võitjad on need, kes suudavad eilsetesse oludesse sobinud tunnustest üle olla.

Elame maailmas, kus ühiskond mõjutab poliitikat sotsiaalmeedia ja massiivse infovoo ning -vahetuse kaudu. Sageli üldse mitte õiges suunas: uputab teadmised, fragmenteerib auditooriumi, killustab terviku ja tegeleb killustatud osadega (Siim Kallase sõnastus). Seetõttu ei saa otsustamise juures enam eirata vähemuse arvamust ja emotsionaalseid või ka irratsionaalseid argumente. Tüüpiline eksitus on mõõta hääleka vähemuse kaugust peasuunast. Teisisõnu saab määravaks vali hääl, mitte argumentide kaal.

Sellistest probleemidest ei ole vaba ka teadusmaailm. Teadus on harjunud ühiskonda teenima teataval kindlal moel: vaadeldes, mõõtes, mõistes, selgitades, ennustades. Seda on mugav teha laboris või auditooriumis, jättes poliitikutele ja majandusinimestele nende mängumaa. Võimalusel mitte vahele segades ning käsitledes ja leevendades, kui vähegi saab, neid probleeme, mida juba teame.

Sellest ei piisa. Kui tahta kujuneda ühiskonna teenrist selle veduriks, tuleb hoopis teisiti vastata ühiskonna ootustele: käsitleda põletavaid muresid laiemalt, terviklikumalt ja ettevaatavamalt, mõeldes probleemidele, mis alles tulevad, ja ohtudele, millest me tulevikus ei pääse. Püüdes ennetavalt leevendada inimmõju pikemaks ajaks kui valimistsükkel, ning teha seda proaktiivselt (st ka siis, kui ei osata küsida).

Maapõues peituva vara hea peremees peaks endale kõigepealt selgeks tegema, kuidas hankida selle kohta strateegilist teavet. Kuigi tundub, et vähemalt praegu ei ole võimalik esitada ühest akadeemilistel argumentidel põhinevat seisukohta, millise ministeeriumi all peaks olema geoloogiateenistus, on päris kindel, et ühel endast lugu pidaval riigil peab selline olema – ja väga korralik. Ühel endast lugu pidaval riigil peab samuti olema põhjalik teadmine varast, mis maapõues peitub, isegi kui seda ei ole plaanis kaevandada.

Samal ajal tuleb õppida, kuidas muuta saadud teave ja üksikud faktid tarkuseks. Siin mängivad rolli ajalooline kogemus, kohalik mõju, kaugmõju ja kumulatiivne mõju nii ruumis, ajas kui ka ühiskonnas, millest igaüks on omakorda muutumises. Nõnda loodud tarkuse alusel saab ehk teha otsuseid, milles ratsionaalsed argumendid tasakaalustavad emotsionaalseid.

Ärme unustame, et sellised otsused ei tohi olla kivisse raiutud, sest olukord maailmas võib muutuda kiiremini, kui oskame arvata ning nende realiseerimiseks kulub vähemalt kümmekond aastat.

Põhineb konverentsil «Hea peremees ühisele varale» peetud ettekandel.

Tagasi üles